Vene järjekorrarulett marketites

Mis te arvate, millal on marketites kõige rohkem inimesi? Tööpäeviti 17-20 vahel, kindel see.  Laupäeva keskpäeval? Loogiline? 

Ostleja oletab loogiliselt, et kaupmees teab, millal on poes kõige rohkem rahvast ja pingutab sellel ajal tukk higine, et kõik kiiresti kauba - ja ise raha kätte saaks. Aga võta näpust - ei ole mina veel kordagi oma elus näinud, et mõnes marketis tipptunnil KÕIK kassad töös oleks. Pigem vastupidi, hea kui pooled kassad töötavad. Ega täna olekski "sulge" haaranud kui Rocca Prismas poleks mind oma järjekordadega jalust nõrgaks ehmatanud. 

Kell on 12:30, parkla puupüsti täis. Käruplats tühi. "Tohoo tonti, küll ikka mõnel läheb hästi" imestan. Vara imestasin. Järjekorrad on 10 ja rohkem inimest pikad. Lugesin kokku - 22-st kassast töötas SEITSE ehk napp kolmandik. Tipptunnil. Esimene reaktsioon oli visata ostud nurka ja minema jalutada. Aga ega sellega aega kokku hoia. Hambad ristis asusin järjekorda.

Mis mind üllatas - kahte kassasse tuli poole ootamise pealt kassiirid (hea seegi). Ükski märk ei näidanud, et neil oleks mingit puutumust sellega, et järjekorrad on pikad ja inimestel on kiire. Rahumeeli sättisid nad sigaretipakke, jalutasid aeglaselt edasi tagasi, sõnaga, neil küll kiire ei olnud.

Meenus mitu tõsiasja.

* Enamus marketeid halab, et kliendid ei ole lojaalsed. Üksteise võidu tullakse turule uute boonussüsteemidega. Millel kõigil on üks häda - boonuse saamiseks tuleb kassast läbi pääseda...

* Enamus marketeid halab, et kliendid on hinnatundlikud. Mis juba väitena on vale - samahästi võiks väita, et enamusel eesti inimest on palju vaba aega. Hinnatundlikkus ei ole "jah/ei" tunnus. Aga see on juba teine teema. Mis on kahe silma vahele jäänud - lisaks hinnale on ostjale oluline ka ostmise mugavus. Mida ebamugavam, seda negatiivsem emotsioon. Mida negatiivsem emotsioon, seda vähem lojaalsust. Kui poeskäik lõpeb negatiivse emotsiooniga, ei oma tähtsust õnnetunne, mida kaupa korvi laadides tunti. "Lõpp halb, kõik halb"

* Selver on esimesena kliente meelitamas lühikese järjekorraga (?) - aga lubadus "seitsmes või kümme minutit eeldusel et kõik kassad töötavad" tekitab avalikkuses pigem küünilisi märkusi kui tungi Selverit eelistada. "keegi ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes on Selverist ostukorvi tasuta saanud sest pidi liiga kaua järjekorras ootama"

Loo moraal:

1) Lojaalsust ei ole võimalik võita, kui hügieen lonkab. Töötav ja puhas WC on restoranis hügieen. Töötavad kassad on marketi hügieen. 

2) Ei ole mõtet pead lõhki mõelda, kuidas marketi kliendi ootusi ületada, teeninduse kvaliteediga neid rabada või hinnast viimast senti maha kraapida. Sellest pole kübetki kasu, kui ostja järjekorraga välja vihastada (sama kehtib ka kaupade paigutuse kohta)

3) Kuniks pikk järjekord ei ole kellegi (eriti kassiiri) asi, ei muutu midagi

4) Kuniks klient kunagi ei tea, millises poes teda järjekorraga "üllatatakse" ei ole mõtet eriti loota klientide usaldusele ja lojaalsusele.

Täna on kahjuks nii, et ei ole ühtegi marketit, kelle peale võiks kindel olla, et nemad pingutavad, et järjekordi poleks. Kui mõni peaks sellega hakkama saama, olen mina nende ustav klient

Lõpetuseks  - iga kord kui ma näen pikki järjekordi ja tühje kassasid, kaldun ma jälle rohkem selle poole, et katsun oste rohkem veebis teha. Ehk siis kaotajaks ei ole mitte ainult üks, vaid kõik marketid.

Väike paus

Hea lugeja, viimasest artiklist on juba mõnda aega möödas ja veidi läheb veel - kolin oma blogi ja kodulehte kokku ja see võtab veel mõne nädala aega.

Mõttetud rahulolu uuringud ja nigelad visuaalid

Teate ju seda vanasõna "Üks pilt on parem kui tuhat sõna". Mistahes skeem, joonis, jaotus, diagramm või graafik esitab andmeid oluliselt selgemalt, kiiremini ja kõnekamalt kui kuiv arvudejoru.

Erandiks pole ka kliendirahulolu või lojaalsuse esitlemine. Tavapäraselt raporteerib rahulolu või lojaalsuse mõõtja midagi sellist:

"Kliendi rahulolu ettevõtte XYZ teenustega septembris oli 4.12. See on kõrgem kui augustis, mil rahuoluindeks oli 4.07"

Mida ma teada sain?

Oo jaa, rahulolu on suurenenud.... 0.05 .... mida?" Mida see tähendab, et rahulolu suurenes 0.05 ühiku võrra? Kas kõik kliendid olid kriipsuke rohkem rahul. Või üks klient vähem oli eriti rahulolematu.

Lühidalt - mõõdik on hea, aga ei ava rahulolu sisu. Rääkimata sellest, et isegi EMOR ei suvatse avaldada indeksi veapiire. Nii ei saagi me teada, kas 0,05 oli tegelik muutus või lihtsalt mõõtja näpukas või kliendi kõhklus. Näiteks klient, kes on peaaegu rahul, paneb üks kord hindeks "viis" ja teinekord "neli". Sisuliselt ei muutunud midagi, aga hinde vahe on -20%

Häda mõõdikuga

Kõikide selliste mõõdikute häda on see, et nad tekitavad klientide arvamustest "musta augu" mille sisse ettevõte enam ei näe. Kõikide klientide arvamused pannakse kenasti ühte potti, arvamustelt võetakse küljest ära arvaja nimi, et jumalapärast ei saaks kliendi pahameelt kuidagi leevendada või teda heade sõnade eest kiita. Siis segatakse hoolega läbi ja mõõdetakse ära saadud segu keskmine temperatuur. Ja mida sellise sooja supiga peale hakata... Paraku mitte midagi, näitab minu kauaaegne praktika. Ettevõtted mõõdavad aastaid rahulolu, viimasel ajal ka soovitusindeksit, maksavad kõva raha uurijatele, saavad 100 lk värvilisi pilte kuid ainus mis jääb samaks, on klientide rahulolu (või rahulolematus)

Mida teha?

Hakkame peale lihtsatest asjadest - esiteks lõpetame ära arvamuste püreestamise ja esitame tulemused nii nagu elu tegelikult välja näeb.

Lojaalsuse maakaart

Esitan teile pildi sellest, mida tähendab kui soovitusindeks on näiteks 60 (NPS=60)

Legend:

Soovitaja

Neutraalne

Kriitik


Igale ikoonile vastab üks klient.

Ettevõtte ülesanne on lihtne - muuta kuus näost punetavat klienti näost säravaks kliendiks.

Histogramm vanausulistele

Tõsimeelsed statistikud muidugi joonistaks välja histogrammi. Mis on ka oluliselt parem, kui lihtsalt üks number

Tulpdiagramm vanamoodsatele

Kui keegi soovib näha edusamme, siis palun:

Siin on esitatud III kvartali lojaalsuse juhtimise kõige olulisem tulemus - kui suur oli kriitiliste klientide arv igas kuus. Siit on lihtne välja lugeda, mida tegelikult klientide lojaalsuse "rindel" on suudetud teha.
 

Kokkuvõtte asemel

Pilt on ikka oluliselt parem kui 4.12, kas pole :)

Täiendatud 15.04.2014

Ühele kommenteerijale tundus, et pildil oleval soovitajate ja halvustajate "maakaardil" on NPS=22% mitte 60% nagu mina väitsin. Sain temalt hea viite NPS kalkulaatorile http://www.npscalculator.com/.

Lõin numbrid sisse

Sõnavärd: avalik teenistus = klientide valitsemise ja käsutamise teenus

Mõned päevad tagasi kirjutas Päevaleht uuest avaliku teenistuse seadusest (ATS). Loetu jäi alateadvusesse vaaritama ja täna hakkas klaaruma, miks.

Saatsin ühele munitsipaalasutusele e-teate heakorra rikkumisest. Sain koguni kaks automaatvastust - esimene, et ametnik puhkab ja teine, et vastatakse 30 päeva jooksul. See 30 päeva pani kulmu kergitama. Olen varasemas oma blogis kirjutanud, kuidas eesrindlikumad teenindusettevõtted on kehtestanud, et e-kirjale antakse sisuline vastus tunni või kahe jooksul. Ning kuidas klientide eluviisi muutusest tulenevalt peab sama kiiresti vastama ka 17-9 ja LP. Siit edasi mõte, et riigi ja linnaasutused elavad nagu mingis teises ajadimensioonis ega ole kuulnud, et kodanikud elavad oma elu ja ajavad asju 24/7.

Järgmine mõte oli sellest, et miks riik ja linn teenindab oma kodanikke viletsamalt kui ettevõtja. Kas avalik võim üldse teenindab kedagi? Meenub, et Tallinna linnaasutustes on olemas teenindussaalid. Kuid vaadake, kes seal töötavad: infospetsialistid, registripidajad ... Ei ühtegi teenindajat. 

Tuleb välja, et avalikus sektoris ei saagi üldse teenust osutada, sest maksumaksja on palganud tööle ametnikud, kes on "avalikus teenistuses". Ja oh häda, 5000-7000 ametniku kaotava oma "avaliku teenistuse" privileegid ja peavad hakkama tööle tavalise töölepinguna. Mida aga teeb ametnik, avalik teenistuja? EPL artiklis sedastatakse, et: "Seaduse mõtte järgi jäävad mõne aja pärast riigiametnikeks kitsamalt need inimesed, kes teostavad riigivõimu kui sellist. Neid toetavad praegused ametikohad peaksid saama mehitatud tavalise töölepingu alusel töötavate inimestega." Nii et ka need ametnikud, kes maale lähemale tuuakse, ei asu kodanike, vaid hoopis ametnike teenistusse.

Poleks mõtet kõigest sellest kirjutada, kui inimesed ei annaks asjadele tähendust nende nime järgi. Keegi ei taha olla tänapäeval enam asjaajaja vaid iga asju ajav asjapulk nimetab ennast kõlavalt projektijuhiks. Ja paraku on nii, et kui töötaja ametinimetus on spetsialist (ehk asjatundja) siis tema asi on asja tunda, selgitada rumalatele kuidas asi on ja asjad käivad aga mitte inimesi teenida ja teenindada.

Nüüd pisut mõtet lennutades küsin, et mis asjapulk on ametnik, mis on tema missioon e kutsumus. EKSS sedastab, et "ametnik=ametiasutuse töötaja" Kõik on õige. Linnakodanikke ei "teeninda" linnateenindus vaid kahjuks linnavalitsus. Linnavalitsus on ametiasutus, selle ülesanne on teostada võimu mitte teenida ja teenindada. EPL artiklis meeldis mulle eriti väljend "võimu kui sellist..". Oleks võinud kirjutada ka "võimu kui asja iseeneses..."

Kõige ebaõnnestunum oskussõna (elik termin)  kogu ATS-i juures ongi asi iseeneses ehk avalik teenistus. Mis imeloom see avalik teenistus on? Teenistus tähendab, et keegi teenindab kedagi. Kahjuks ATS alusel töötavad inimesed e ametnikud ei teeni kedagi, nemad teostavad võimu ehk valitsevad kodanikke. Ja ega ole saladus, et see mõtteviis on välja murdnud ka riigi tippametnike e ministrite (nt rahandusministri ja peaministri)  kõnepruuki - kodanikud (ja ka riigikogulased) on nii lollid, et nad ei jagagi riigiasju.

Siit mõned mõtted, kuidas asju õigete nimedega nimetades neid õigemaks sättida.

1) Avalik teenistus tuleb ümber nimetada avalikuks teeninduseks

2) Kaotada kõnepruugist ära mõiste "ametnik" ja asendada see sõnaga "riigi-, linna-, vallateenindaja" Mõte on väga lihtne - avalikus sektoris ei saa olla ühtegi töötajat, kelle töö ei oleks otse või kaude teenida kodanikke, kes talle palka maksavad. Ning kui mõni asjapulk väidab, et tema töö ei ole kuidagi seotud kodanike teenimisega, siis mina ei ole talle nõus palka enam maksma.

Vahemärkusena - Sampo pank, mille tänulik klient ma juba terve aasta olen, nimetab ennast teenindus-, mitte finantsorganisatsiooniks. Ning Sampo pangas on kõik töötajad teenindajad. Ning seda on Sampo pangaga asju ajades tunda. 

3) Kaotada kõnepruugist "vallavalitsus ja linnavalitsus" ning asendada see sõnaga "valla- ja linnateenindus" Täiendatud: Heli Jaago tegi Facebookis hea ettepaneku, nimetada vabariigi valitsus ümber riigi teeninduskeskuseks. Täitsa põnev, kes oleks siis "riigi teenindusjuht"?

4) Ja ega "linnapea" ka targem nimetus pole. Mis mõttes on nimetatud ametnik "linna pea"? Keegi kes on seatud linnakodanike üle, kõige peamine, kõige tähtsam asjapulk linnas. No ega ikka ole küll. Nii nagu äriettevõttes on kõige tähtsam asjapulk  klient nii on avalikus sektoris kõige tähtsam asjapulk  kodanik. Paraku palju on veel ärisid, kus klienditeenindus on pigem klientide valitsemise ja käsutamise teenistus
 

Ja lõpetuseks soovitaks avalikule sektorile ülima tegevuspõhimõttena mugandust äriettevõtete kuldsest põhimõttest "Kliendil on alati õigus (isegi kui ta eksib)"

Kodanikul on alati õigus!

Guud ja bääd teeninduse sõnavaras

Täna minu postkasti potsatanud Customerthink'i uudiskirjast jäi mulle silma kirjatükk, milles kirjeldati parimaid ja halvimaid fraase klienditeenindusest.

Algatuseks vabatõlge halvimatest fraasidest klienditeeninduses:

1. "Meil on selline kord" (That’s just our policy) - ilmselgelt ei taheta olukorda näha kliendi seisukohast. Selle taha on ka hea varjata oma soovimatust klientidega tegeleda. Vastu võiks ju küsida "aga miks teil on nii rumal kord..." kuid ilmselt on vastuseks õlakehitus stiilis "ma ainult töötan siin"
2. "Pole probleemi" (No problem) - vastuseks kliendi tänamisele. Jätab tunde, et kliendile tullakse vastu ainult selles, mis ei nõua pingutamist
3. "Te peate tegema/minema/helistama jne" (You'll have to...) - halloo, klient ei pea midagi!
4. "Ausalt öeldes..." või "Tegelikult..." (To be honest with you) - millest selline aususe puhang minuga? Kas muul ajal või teistele tõtt ei räägita? Või muul ajal ei räägita asjadest nii nagu tegelikult on?
5. "Minu arvates..." või "Mulle tundub..." (I believe, I think)- kindel märk sellest, et järgnev jutt ei põhine teadmistel ja faktidel vaid arvamustel ja vaistul ("spekulatsioon" ja "intuitsioon" võõrsõnade armastajatele)
6. "Kahjuks ei saa ma midagi teha..." (There is nothing I can do) - selle fraasi peale suurem osa kliente kolib nende juurde, kes saavad midagi teha - konkurentide juurde.

Ajakirja "Entrepreneur" väitel on kuus fraasi, mida kõik kliendid tahaks kuulda:

1. "Kuidas ma saan teid aidata?" (How can I help you) - Eestis millegipärast kasutatakse selle värdvormi "Kas ma saan teid aidata?" huvitav, kas lootuses, et klient ütleb "ei"? See küsimus lähtub eeldusest, et kliendid satuvad poodi ja/või teenindusse täiesti juhuslikult, ilma igasuguse soovita. Kolleeg Peep Vain rääkis, et on vahel vastanud "Jah, saate küll, palun kandke mu portfelli!" Minu jaoks on selline teenindusdialoogi avang pigem märk sellest, et ettevõttel ja/või teenindajal ei ole õrna aimugi, miks kliendid nende juurde sisse astuvad ja kuidas erinevate vajadustega kliente ära tunda.

Meenub lugu Petroffi nahkrõivaste poest. Läksin sinna, sest mul oli vaja vähe õhemat ja kergemat pealisrõivast kui mu ustav mototagi aastast 1997. Käisin riiulite vahel, uurisin erinevaid mudeleid. Leidsin mõned, mis mulle meeldisid. Proovisin mitmeid, aga kõigil olid varrukad lühikesed. Väljudes kõnetas mind müüja pikema tseremooniata "Ei leidnud parajat?" No täpselt naelapea pihta!! Kui ta oleks hakanud peale oma standardse "Kas ma saan teid aidata" oleks ma vastanud, "ei saa" sest nii ju minu arvates oli. Tõdesin, et "ei leidnud jah", mille peale müüja pakkus, et ta tuleb ja leiab suurest valikust mulle sobiva numbri. Ja leidiski! Väga hea mudeli kusjuures, mida ma ise paraku ei märganud (noh, eks need riided ole seal ka üsna kokk pressitud, sest ruumi tuleb ju tõhusalt kasutada)

Mis on siit õppida - kui teenindaja saab aru, milline on kliendi sisemonoloog ("kus on minu number tagi") on tal võimalik kliendi endamisi esitatud küsimusele vastates astuda kliendiga sujuvalt dialoogi. "Kas saan aidata" on tarbetu ja tühi fraas, mis ei lase vestlusel alata, pigem vastupidi. Nagu ka "kas soovite veel midagi". Kliendi  "ja/ei" valiku ette seades eeldate te automaatselt, et šansid, et klient midagi osta tahab, on 50/50

2. "Ma saan teid aidata" (I can  solve that problem) aga ka "mul on , mida soovite". Maagiline, kas pole.
 3. "Ma ei tea, aga ma uurin välja"  - (I don't know but I'll find out). Halb variant on "Ma ei tea, te peate küsima kelleltki, kuskilt mujalt
4. "Ma ajan selle asja ise korda" (I'll take responsibility) vt nr 3
5. "Te saate selle õigeks ajaks" (I'll deliver on time) - eriti hea, kui on olukord "eile oli vaja"
6. "Ma olen tänulik, et meie kasuks otsustasite" (I'll appreciate your business). Eestlastele on lähiajaloo tõttu tänulik olemine raske, seda peetakse alandavaks, lipitsemiseks, orjameelseks. Alandlik olemine (humble) aga ei oma midagi ühist alandamisega.

Originaali leiab siit

Elion paugutab ka pühapäeval

Head sõbrad, aidake mul meelde tuletada, kui kaua juba on kasutatud terminit 24/7? Kümme aastat?

Kuni tänaseni olin ma veendunud, et Eesti ettevõtted on internetis tööpäeviti üheksast viieni. Kui näiteks mõnele ettevõttele kirjutada reede õhtul kell kaheksa kiri, siis sellele tuli vastus esmaspäeva pealelõunal. Või ei tulnud üldse, sest esmaspäeva hommikuti kipub postkast üsna üle ajama. Seetõttu olen ma alati olnud kimbatuses oma isiklike asjade ajamisega. Reeglina saan ma neile mõelda siis, kui tööaeg on läbi. See tähendab reede õhtust pühapäeva õhtuni... Esmaspäeva ennelõunal tahaks tööasjadega tegeleda, aga tuleb riskida sellega, et omad asjad jäävad tegemata.

Sestap olen harjutanud ennast, et nädalavahetusel kirjutan "oma" e-kirju ja nädala alguses siis passin peale, et kõik ikka vastused saaks ja vajadusel kordan postitust. Sest Eestis käib äri ikka 8/5....

Täna puutusin ma lõpuks kokku ettevõttega, kes mitte ainult ei ole aru saanud, et kliendid tahavad teenust ka väljaspool kontoritunde E-R, 9-17 vaid ka reaalselt oma teeninduse 24/7 tööle pannud.

Ütleme nii, et pauk tuli sealt, kust teda kõige rohkem võis oodata. Eesti digiteenuste lipulaevalt Elion. Võiks isegi öelda, et mitte pauk, vaid lausa kiirtuli.

Täna, pühapäeval,  ajal mil enamus Eesti inimesi on sügavalt volbripuhkusesse sisse elanud ja kavatseb oma tagumikud kontorisse hiivata 2. mai ennelõunal, täna kell 12:22 kirjutasin Elionile, et tahan oma uuele aadressile internetti ja digi TV-d. Vastust sättisin harjumuspäraselt ootama homme kella 14 paiku. Väike kahtlus oli, et kuna homme on volber, siis pigem tuleb vastus kolmapäeval, 2.mail .... aga võta näpust, kell 14:47 potsas mulle postkasti elusa inimese, Ülle Belials kirjutatud kiri, kus oli kirjas millised valikud mul on ja ka soovitatud konkreetsed teenused, ära toodud hinnad ja kirjeldatud tegevusjuhised teenuse tellimiseks.  Kõik selge ja lihtne.

Ja hämmastavalt kiire! Kiitus, Elion, kiitus!


Ma ei suuda meenutada enne tänast ühtegi Eesti teeninduse või müügiettevõtet, kellelt puhkepäevadel vastuseid saaks.

Tuleb meelde ühe Eesti juhtiva reisibüroo võtmeisikute üllatus, kui me, uurides kuivõrd eristutatakse konkurentidest ja ollakse parem näiteks vastamise kiiruses, visualiseerisime e-kirjadele vastamise statistika.

Vastamise kiirus ei ole reisibürool mitte lihtsalt eristav konkurentsitegur vaid ka üks väga oluline müügikäibe käitur. Kui konkurent vastab kiiremini kui mina, siis võib olla tehing juba tehtud selle aja peale, kui ma ärkan.

Mida siis süva-analüüs näitas (siinkohal kiidan Andres Kukke't Infovara'st ja QlikView'd, mis kiiresti ja lihtsalt miljonist e-kirjast vajalikud vaated tegi)?

Ettevõttes oli kehtestatud, et e-kirjadele tuleb vastata 2 tunni jooksul. Nagu tuntud reegel ütleb "mida mõõdad, seda saad". Ettevõtte teadis, et üldjuhul on kirjad 2 tunniga vastatud. Aga üldjuhud nagu ikka, on vaid 50% kogujuhtudest.

Analüüs paljastas mitu tähelepanuväärset seika:

• Kolmandik klientidest tahab oma reisiasju ajada väljaspool "kontoritunde". Ei ole just väike "erand"
• Pooled töötajad arvavad, et kui kliendi kiri tuleb peale kella 15 võib järgmisel hommikul vastata.

 Loo moraal:

• Kui oled otsustanud, et kirjadele vastatakse 2 tunni jooksul, siis ole üsna täpne selles, mida see tähendab. Kas stopper pannakse kell 17 seisma või mitte. Kliendid ei pane. Mõned konkurendid ka mitte.
• Analüüsis ei ole suurt midagi peale hakata keskmiste näitajatega. Keskmiselt 2,5 tunniga tähendab, et päris palju kliente saab vastuse päev hiljem.
• Küsi oma andmetelt, kui palju Sinu kliente elab 24/7? Vaadates nutifonide ja tahvelarvutite võidukäiku - mitte vähe.
• Küsi endalt, mida Sul on neile 24/7 nomaadidele pakkuda väljaspool oma vanakooli 8/5-t ning kui Sina seda ei paku, siis kes pakub. Võib olla oleks aeg sõnavarast kustutada mõiste "office hours" "kontoritunnid"

 Noh, igatahes on mul otsus kust ma oma digiteenused võtan, tehtud.

Kliendil on õigus olla rumal aga ta ei taha, et teda rumalaks peetakse

Tänastes uudistes oli lõik asendusmobiilist leitud eelmise kasutaja andmetest. Süüdistav pilk pöörati EMT-i poole, kust nimetatud telefon asenduseks oli saadud. EMTi kõneisik selgitas juhtunut üsna inimlikult - telefon anti asenduseks Viru keskusest, seal on suur koormus, teenindaja ei jõudnud telefonist andmeid kustutada. 

Kõik ilus, kuni lajatati kliendile paragrahviga - "lepingu kohaselt vastutab klient oma andmete kustutamise eest" 

Küsige siinkohal endalt, kas te teate, kuidas seda tehakse? Ja kes on targem andmete kustutamise alal, kas klient, kes aasta paari tagant endale uue telefoni saab või mobiilifirma töötaja, kes iga päev nendega tegeleb? Ning kas kliendil on ootus, et  Eesti kõige innovatiivsem mobiilioperaator on temast targem ja võtab selle ülesande enda peale?

Vastused on kindlasti seinast seina kuid tõstan esile ühe olulise põhimõtte, millest olen ka varem rääkinud: professionaalne vastutus. Seda põhimõtet kohtab ka mitmetes sotsiaalsetes normides, mida maakeeli tuntakse näiteks rahvatarkustena "targem annab järele" ja "maaslamajat ei lööda". 

Kogukonnas eeldatakse, et inimesed käituvad vastutustundlikult neile antud "ressursiga". Kes on targem, annab teistele nõu, kes on tugevam, aitab nõrgemaid. Vähem teatakse seda, et konflikti puhul asub kogukond alati nõrgema, rumala, kaitsetuma poolele.

Niisiis, loo moraal - juriidiliselt on kõik korras. Klient pidi oma andmed kustutama, aga ei teinud seda. Kuid selles olukorras rakenduvad ka sotsiaalsed normid - targem ei kaitsnud rumalamat, ei andnud talle nõu. 

Mulle jääb arusaamatuks, mis valu on EMTil sellises olukorras ennast õigustada ja viidata kliendi rumalusele ja lepingule? Aus tunnistus "saaks paremini" oleks tekitanud vaatajates poolehoidu ja kõik oleks leebunud.

Kõige rohkem on mul kahju sellest, et EMT jättis kasutamata võimaluse endale tasuta reklaami teha  prime-time eetriajal üleriigilises telekanalis. Selle asemel et käituda vastu avalikkuse ootusi (kaitsta ennast, viidata kliendi rumalusele ja lepingulisele õigusele) oleks võinud kuulutada "tõepoolest, meie viga, edaspidi me garanteerime, et meie kustutame asendustelefonidest kogu isikliku info" 

Sarnaseid faux pas'i võite telekanalites jälgida pea iga nädal saadetes "Kaua võib", "Võsa-Pets" jt. 

Soovitused  

• Õppige süüdi olema st õppige vabandama. 
• Ärge õigustage, seletage, põhjendage. 
• Ärge vaielge kliendiga, sest "Kliendil on alati õigus (isegi kui ta eksib)"