Algselt avaldatud Äripäevas
Kuus aastat tagasi ilmus Harvard Business Review’s skandaalne artikkel, mis käskis haiglatel prügikasti visata verelaborid, ultraheli-, röntgeniaparaadid ning tomograafid. Artikli autor väitis, et nendest vahenditest ei tõuse suurt kasu, sest kõige parem ravi tulemuslikkuse indikaator on haigla haigete keskmine kehatemperatuur. Ta soovitas kasutusele võtta Net Temperature Score’i (NTS, eesti keeles PI ehk paranemisindeks), mida arvutatakse järgmiselt:
Paranejad – kelle kehatemperatuur on 36-37 kraadi
Neutraalsed – kehatemperatuur 37-38 kraadi
Mitteparanejad – kehatemperatuur 38 kraadi ja rohkem
Haigla peaarst peab igal hommikul laskma kokku lugeda kui mitmel haigel on kehatemperatuur vastavas vahemikus ning arvutama välja PI
ParanemisIndeks = Paranejate % - Mitteparanejate %.
Mida kõrgem on PI, seda rahulolevamad on kõik raviga, järelikult asjad liiguvad õiges suunas. Mis veelgi parem, selle indeksi abil saab lihtsalt võrrelda erinevate haiglate töö tulemuslikkust. PI alusel on näiteks vähi- ja sünnitushaiglates olukord oluliselt parem kui nakkushaiglates. Mitte ainult arstid, vaid ka tervishoiuametnikud ja haigekassa olid võlutud meetodi lihtsusest ja geniaalsusest.
Tuntud tarkvarafirma Oracle reageeris kiiresti ning pakkus välja veebipõhise lahenduse PI mõõtmiseks
Autor ise põhjendas SI kasutamist järgmiselt „Tänapäeva arstid on liiga ülekoormatud sadade tervisenäitajatega. Samas on ilmselge, et mida madalam on haige kehatemperatuur, seda paremad on tema väljavaated paranemiseks“ Originaalis on põhjendus selline. „All we did was quantify this common sense in a way that made sense to business leaders—the target audience for my book. These practical leaders have little interest in advanced statistical methods. Frankly, we see little value in continued debate about cause versus correlation, time-frames, or statistical methods.“ Fred Reicheld.
Tegelikult oli juttu muidugi NPS – Net Promoter Score’st ja lahendust pakub Microlink.
Äripäevas kirjutab Karin Räägel „Selleks, et teada saada, kui palju ettevõtte klientidest on lojaalsed, on ameerika päritolu strateeg ja konsultant Frederick Reichheld välja töötanud meetodi, mida nimetatakse soovitusindeksiks (NPS – Net Promoter Score). Soovitusindeks on selge, mugav, operatiivne, täpne ja lihtne meetod kliendilt tagasiside saamiseks, teenuse kvaliteedi hindamiseks ja teenuse parandamiseks.” Ja väidab, et “Frederick Reichheld on uuringutega tõestanud, et soovitusindeksi ja ärilise edukuse vahel on korrelatsioon, seega tasub meetodit tõsiselt võtta.“ NPS promomiseks korraldatakse seminar, mitmed lugupeetud konsultandid ja ettevõtted kasutavad seda.
Mul on teile kaks halba uudist.
Esiteks – kahtlemata on kehatemperatuur oluline näitaja. Aga ma kahtlen, et nii nagu haigla peaarst ei juhi ravipraktikat haigete keskmise temperatuuri järgi, ei saa ka kliendisuhteid juhtida ühe mõõdiku järgi. Lihtne näide – kui Tartu Tevishoiu Kõrgkooli SI on 42%, mida konkreetselt selle teadmisega juhid peale hakkavad? Kellega räägivad, mida muudavad?
Teiseks – kahjuks ei ole Reicheld uuringutega midagi tõestanud. Tema uuring ei vastanud teadusliku uurimistöö nõuetele. Seda ei ole kunagi avaldatud (st heaks kiidetud) teaduslikus ajakirjanduses (Näiteks Journal of Marketing). Ja paraku oli uuring kallutatud, avaldati vaid „kasulikku“ teavet.
• Satmetrix väidab, et uuringus kasutati üle 400 ettevõtte andmeid rohkem kui tosinast ärivaldkonnast. Samas, NPS toimivuse tõestamiseks kasutati ainult valitud 50 ettevõtte andmeid.
• Reicheld väitis oma artiklis, et USAs laialt kasutatav ACSI (American Customer Satisfaction Index) on liiga keeruline ja mis peamine, ettevõtete kasv ei korreleeru ACSI-ga. Ta kasutas oma artiklis graafikuid, mis vaid erijuhtudel näitasid NPS ja käibe kasvu korrelatsiooni.
• Ja kahjuks on hiljem tõestatud, et Reicheldi kritiseeritud ACSI korreleerub käibe kasvuga oluliselt paremini kui NPS
Kust ma seda tean, küsite? Ma loen iga nädal Customerthink.com’i. NPS skandaal oli seal kuum teema kolm aastat tagasi. Kokkuvõte oli lihtne ja hävitav – NPS ei sobi juhtimiseks. Kes soovib saada faktilist tõestust, võib edasi lugeda Ameerika Turunduse Assotsiatsiooni teadusajakirjast Journal of Marketing, Journal of Marketing, Vol. 71, No. 3, „A Longitudinal Examination of Net Promoter and Firm Revenue Growth“
Mis sobib lojaalsuse juhtimiseks – arusaam sellest, kuidas lojaalsus põhjuslikult käibe kasvu ja kasumimarginaali mõjutab, põhjus-tagajärg seoste mõistmine. Näiteks selliselt:
Konkreetse ettevõtte kliente küsitledes ja finantstulemustega kõrvutades selgus, et kliendid maksavad kuni 10% rohkem võrdsete pakkumiste korral, kui toodete saadavus ja tellimuste täitmise täpsus on parem kui konkurentidel
Põhjus-tagajärg seoseid mõistamata võib mõõta igasuguseid asju, kuid tulemused kipuvad ikka olema rubriigist „globaalses soojenemises on süüdi piraadid“
Indrek Saul
Analüütilise turunduse pooldaja
Kuidas aga NPS kõrvalsaadusena rakendada vahetut ja kiiret tagasisidet ning kuidas see kasulik on, loe siit
30 september 2009
29 september 2009
Unustage vereanalüüsid, kraadiklaasist piisab
Eelseisva Net Promoter Score'i propageeriva seminari puhul kirjutasin NPS buumi tagamaadest väikese hoiatava loo Äripäevas, mille leiate siit
16 september 2009
Stiilne efektiivsus või stiilitu koonerdamine
Tänane jutt tuleb leivast.
Viimastel aastatel olen märganud, et söögikohtade leiva-saia vaagnas on toimunud olulised muudatused. Leiba ja saia on hakatud normeerima - halvemal juhul leiad vaagna põhjast üksiku ja kurva tüki saia ja leiba. Olen pead murdnud, et miks nii tehakse?
Leiva kilo maksab poes 20-30 krooni ja üks leivaviil kaalub ca 40 grammi. Ehk siis mitte üle krooni viilakas. Hulgi ostes ilmselt pool krooni. Võtame päevaprae hinnaks 50 krooni, oletame, et söögikoha juurdehindlus on 100% - saame päevaprae müügi brutotuluks 25 krooni. Kui mõni eriti näljane sööb päevaprae kõrvale viis viilu leiba, on 10% brutokasumist läinud nigu niuhti.
Tudengipõlvest meenub lugu, kuidas söögi arvelt kokku hoida: "lähed sööklasse, ostad tassi teed, sööd leivakorvi tühjaks...."
Ma tõesti ei oska öelda, mis on keskmine leivakulu aga tundub, et paljud söögikohad näevad leiba-saia kokkuhoiu artiklina, mitte osana söömise kogemusest. Või on nende klientideks vaesed tudengid? Leivatootjad samal ajal panustavad üksteise võidu leibade välimuse, maitse ja eripära arendamisse.
Võib-olla olen ma veider erand, aga leib ja sai on minu jaoks väga oluline osa toidu nautimisest. Kui toidu kõrvale serveeritakse kõige odavamat ja keskpärasemat leiba, mis veel veidi seisnud maitsega, on söömaaeg samahästi kui mokas. Ja kui köök on vaevunud toidu kõrvale näiteks oma küpsetatud kuuma kukli serveerima, teeb see meele ja kõhu rõõmsaks. Tõsi, sel on oma salajane miinus ka - tihti juhtub, et leivataldrik on tühjaks söödud enne kui toit lauale jõuab. Eriti kui veel ürdivõi on taldrikul. Ning lõuna lõpeb punnis kõhu ja meeldiva unisusega....
Üks minu lemmikuid on Café Pärnu,
kus pakutakse imemaitsvat tomatisuppi ja selle kõrvale värskelt küpsetatud kukleid. Mida alati kulub kaks taldrikutäit, üks enne suppi ja teine supi ajal. OK, nende hinnad ei ole just kõige odavamad ja ilmselt saavad nad endale seda luksust lubada. Aga maitsvad ja soojad kuklid on mul meeles ja see on üks põhjus mis mind sinna tagasi viib.
Veidi teistsugune on "leivapoliitika" Stockmanni viienda korruse kohvikus.

Ilmselt satuvad sinna kõige näljasemad ja vaesemad kliendid...
Väga stiilselt on leib "normeeritud" Rocca al Mare väikeses kohvikus "Cafe Paco". Ja mitte ainult - kogu söömise kogemus jäi mulle hästi meelde.
Oli neljapäeva õhtu, olin just lõpetanud pika ja väsitava tööpäeva, lõuna söömata. Koduteel põikasin Rocca al Mare hiigelsuurde labürinti. Hakkasin sealt just väljuma kui silmanurgast märkasin suurt ja selget silti "Päevapraad 55.-" Kell oli kuus läbi ja mõtlesin "no vaevalt..." sest tavaliselt on kella 2-3 ajal juba kõik otsas. Aga nälg oli suur ja poolel teel välisuksele pöörasin ringi ja mõtlesin, et proovin.
"Vabandage, kas teil päevapraadi on?"
"Jah" kostis rõõmus ja reibas vastus (üsna tavatu, kas pole) "just teie jaoks hoidsime ühte!"
No võite arvata, et mul kiskus näo naerule. Ei ole ju väga suurt pingutust nõudev ega teab mis eriline tegu - aga jääb meelde! Ja see on lojaalsuse loomise seisukohast kõige olulisem. Kliendikogemused peavad olema meeldejäävad kui tahate sadade konkurentide seast eristuda. Ja nad peavad olema positiivselt meeldejäävad kui tahate et klient tuleb tagasi. Paljud teist on kindlasti kuulnud mantrat "ületa kliendi ootusi" ja selle all peetakse silmas tohutuid pingutusi või erilisi asju. Tegelikult on asi palju lihtsam - tuleb luua häid tundeid (eesti keelne vaste terminile "positiivseid emotsioone") Ja see siin on üks väga hea näide sellest, et tunne, et oled oodatud , on hea tunne. Pange siia kõrvale need kogemused, kus poodi või kohvikusse sisse astudes sind keegi ei märka.
Aga tagasi kokkuhoiu juurde. Veidi aja pärast toodi lauale leivavaagen

Kommentaarid on vist liigsed.
Mis on loo moraal - kokkuhoid ja säästlik tegutsemine on olulised kuid ei maksa unustada, mismoodi klient ennast tunneb ja millise hinnangu ta annab teie stiilile.
Üks söögikoht lahendas asja hoiatusega"sina ei pea mitte sööma rohkem kui ühe leivaviilu minu kulul" ja käsuga "kui sina ahne inimeseloom peaksid himustama teist viilu minu taskust, siis kaalutagu leiba kullaga"
Teine söögikoht aga serveeris naeratuse saatel üsna paraja portsu "palun hea külaline, siin on teie söögikõrvane"
Kuid lugu ei ole sellega veel lõppenud. Kogu kogemus oli sedavõrd positiivne ja eristuv, et pani tahtmatult juurdlema "miks ometi teenindaja niimoodi pingutab". Ja vastus oli lihtsamast lihtsam - leti taga oli üks kohviku omanikest, Karin Ester.
Maksimum hinne ja tänud veelkord, Karin.
Siit teine moraal - kui tahad hea teenindusega söögikohta omada, ole valmis ise leti taha asuma.
Ja tükike kolmandatki - hea klienditeenindus on võimalik üksnes siis kui ettevõte oma töötajaid hästi teenindab.
Ja neljandatki ei suuda jätta enda teada - tahad kliendi lojaalsust, saavuta töötaja lojaalsus
Selle kohta võite lugeda aegumatust artiklist "Putting the Service-Profit Chain to Work"
Ja pildike Cafe Paco'st
Viimastel aastatel olen märganud, et söögikohtade leiva-saia vaagnas on toimunud olulised muudatused. Leiba ja saia on hakatud normeerima - halvemal juhul leiad vaagna põhjast üksiku ja kurva tüki saia ja leiba. Olen pead murdnud, et miks nii tehakse?
Leiva kilo maksab poes 20-30 krooni ja üks leivaviil kaalub ca 40 grammi. Ehk siis mitte üle krooni viilakas. Hulgi ostes ilmselt pool krooni. Võtame päevaprae hinnaks 50 krooni, oletame, et söögikoha juurdehindlus on 100% - saame päevaprae müügi brutotuluks 25 krooni. Kui mõni eriti näljane sööb päevaprae kõrvale viis viilu leiba, on 10% brutokasumist läinud nigu niuhti.
Tudengipõlvest meenub lugu, kuidas söögi arvelt kokku hoida: "lähed sööklasse, ostad tassi teed, sööd leivakorvi tühjaks...."
Ma tõesti ei oska öelda, mis on keskmine leivakulu aga tundub, et paljud söögikohad näevad leiba-saia kokkuhoiu artiklina, mitte osana söömise kogemusest. Või on nende klientideks vaesed tudengid? Leivatootjad samal ajal panustavad üksteise võidu leibade välimuse, maitse ja eripära arendamisse.
Võib-olla olen ma veider erand, aga leib ja sai on minu jaoks väga oluline osa toidu nautimisest. Kui toidu kõrvale serveeritakse kõige odavamat ja keskpärasemat leiba, mis veel veidi seisnud maitsega, on söömaaeg samahästi kui mokas. Ja kui köök on vaevunud toidu kõrvale näiteks oma küpsetatud kuuma kukli serveerima, teeb see meele ja kõhu rõõmsaks. Tõsi, sel on oma salajane miinus ka - tihti juhtub, et leivataldrik on tühjaks söödud enne kui toit lauale jõuab. Eriti kui veel ürdivõi on taldrikul. Ning lõuna lõpeb punnis kõhu ja meeldiva unisusega....
Üks minu lemmikuid on Café Pärnu,
kus pakutakse imemaitsvat tomatisuppi ja selle kõrvale värskelt küpsetatud kukleid. Mida alati kulub kaks taldrikutäit, üks enne suppi ja teine supi ajal. OK, nende hinnad ei ole just kõige odavamad ja ilmselt saavad nad endale seda luksust lubada. Aga maitsvad ja soojad kuklid on mul meeles ja see on üks põhjus mis mind sinna tagasi viib.Veidi teistsugune on "leivapoliitika" Stockmanni viienda korruse kohvikus.

Ilmselt satuvad sinna kõige näljasemad ja vaesemad kliendid...
Väga stiilselt on leib "normeeritud" Rocca al Mare väikeses kohvikus "Cafe Paco". Ja mitte ainult - kogu söömise kogemus jäi mulle hästi meelde.
Oli neljapäeva õhtu, olin just lõpetanud pika ja väsitava tööpäeva, lõuna söömata. Koduteel põikasin Rocca al Mare hiigelsuurde labürinti. Hakkasin sealt just väljuma kui silmanurgast märkasin suurt ja selget silti "Päevapraad 55.-" Kell oli kuus läbi ja mõtlesin "no vaevalt..." sest tavaliselt on kella 2-3 ajal juba kõik otsas. Aga nälg oli suur ja poolel teel välisuksele pöörasin ringi ja mõtlesin, et proovin.
"Vabandage, kas teil päevapraadi on?"
"Jah" kostis rõõmus ja reibas vastus (üsna tavatu, kas pole) "just teie jaoks hoidsime ühte!"
No võite arvata, et mul kiskus näo naerule. Ei ole ju väga suurt pingutust nõudev ega teab mis eriline tegu - aga jääb meelde! Ja see on lojaalsuse loomise seisukohast kõige olulisem. Kliendikogemused peavad olema meeldejäävad kui tahate sadade konkurentide seast eristuda. Ja nad peavad olema positiivselt meeldejäävad kui tahate et klient tuleb tagasi. Paljud teist on kindlasti kuulnud mantrat "ületa kliendi ootusi" ja selle all peetakse silmas tohutuid pingutusi või erilisi asju. Tegelikult on asi palju lihtsam - tuleb luua häid tundeid (eesti keelne vaste terminile "positiivseid emotsioone") Ja see siin on üks väga hea näide sellest, et tunne, et oled oodatud , on hea tunne. Pange siia kõrvale need kogemused, kus poodi või kohvikusse sisse astudes sind keegi ei märka.
Aga tagasi kokkuhoiu juurde. Veidi aja pärast toodi lauale leivavaagen

Kommentaarid on vist liigsed.
Mis on loo moraal - kokkuhoid ja säästlik tegutsemine on olulised kuid ei maksa unustada, mismoodi klient ennast tunneb ja millise hinnangu ta annab teie stiilile.
Üks söögikoht lahendas asja hoiatusega"sina ei pea mitte sööma rohkem kui ühe leivaviilu minu kulul" ja käsuga "kui sina ahne inimeseloom peaksid himustama teist viilu minu taskust, siis kaalutagu leiba kullaga"
Teine söögikoht aga serveeris naeratuse saatel üsna paraja portsu "palun hea külaline, siin on teie söögikõrvane"
Kuid lugu ei ole sellega veel lõppenud. Kogu kogemus oli sedavõrd positiivne ja eristuv, et pani tahtmatult juurdlema "miks ometi teenindaja niimoodi pingutab". Ja vastus oli lihtsamast lihtsam - leti taga oli üks kohviku omanikest, Karin Ester.
Maksimum hinne ja tänud veelkord, Karin.
Siit teine moraal - kui tahad hea teenindusega söögikohta omada, ole valmis ise leti taha asuma.
Ja tükike kolmandatki - hea klienditeenindus on võimalik üksnes siis kui ettevõte oma töötajaid hästi teenindab.
Ja neljandatki ei suuda jätta enda teada - tahad kliendi lojaalsust, saavuta töötaja lojaalsus
Selle kohta võite lugeda aegumatust artiklist "Putting the Service-Profit Chain to Work"
Ja pildike Cafe Paco'st
02 september 2009
"Suurem, pikem, jämedam..." hädas nii sisu kui vormiga
Juba mõnda aega hullutab Saku Lite mehi ja naisi "suurem, pikem, jämedam ..." lubadusega. Kliki pildil, näed reklaamiklippi.

Mitmed uuringud on näidanud, et "size does not matter" on pigem meeste väljamõeldis ja võib kindel olla, et Saku lubadus ei jää tähelepanuta.
Aga edasi läheb lugu imelikuks. Kalorivaene õlu? Võid rohkem vorsti süüa?
Selle lubadusega on mitu probleemi:
Probleem 1: "õllekõht" on müüt - paksuks ei tee mitte õlles sisalduvad kalorid vaid õllekõrvane.
Järgnev jutt on mu Kaalunavigaatori kodukal juba mitu aastat üleval.
Alkoholi molekuli ei lagundata ainevahetuses tagasi suhkruks nagu ekslikult arvatakse. Maks lagundab etanooli kõigepealt atseetaldehüüdiks, selle omakorda äädikhappeks ning viimase lõpuks süsihappegaasiks ja veeks. Mitte üks nendest ainetest ei ole ainevahetuses kasutatav energiaallikana. Alkoholi tarbimine ei suurenda, vaid vähendab vere suhkrusisaldust - ja seetõttu suurendab isu. Mistõttu vorsti süüakse koos õllega palju rohkem, kui ilma. Loevad promillid, mitte kalorid.
Tõde 1 - alkohol ei tee paksuks.
PS: aldehüüdid on mürgid, sellest ka pohmell.
Probleem 2: alkohol on organismile ainevahetuse seisukohast ohtlik aine, mis tuleb kiiresti lagundada. Mida kõrgem on alkoholi sisaldus veres (joove) seda rohkem surutakse alla kõik teised ainevahetuse protsessid, kaasa arvatud veresuhkru "tootmine". Kuid ainevahetus on tark ja säästlik. Kui joobe ajal on seedimises toitu, siis selles sisalduv energiat ei lasta raisku, vaid talletatakse varudena - muundatakse rasvhapeteks ja talletatakse rasvarakkudes
Tõde 2 - joobe ajal söödu läheb otse rasvaks
Allikas: Sociology Department, State University of New York, Potsdam, NY 13676.
Probleem 3: isegi kui reklaami sõnum "võid rohkem süüa" ei oleks vale, siis on loodud täiesti vale ettekujutus sellest, kui palju rohkem võiks süüa.
Kui isiklikus elus veel kuidagi võiks leppida sellega, et inimesed ei viitsi arvutada, siis kahjuks kohtan liialt tihti sellist lihtsustatud mõtlemist nii oma klientide kui tudengite juures. Suur ettevõte otsustab panustada ühe segmendi klientide lojaalsusesse sest "seal on kõige kasumlikumad kliendid". Jättes märkamata, et neid on ühtlasi kõige vähem. Lihtne aritmeetika näitas, et kõige tasuvama on investeerida kõige vähem kasumlike klientide lojaalsuse suurendamisse.
Ma olen oma hobi tõttu palju arvutanud kehakaalu valdkonna lubaduste toimet. Kõige markantsem näide on uus kaalualandamise kapsel Alli. See töötab nii, et kui ajad omale rasva suust sisse, siis võtad kapsli, see seob rasva seedimises ebamääraseks olluseks mis enam ei imendu. Suurepärane.
Tõde 3 - (tervislik) rasva mittesöömine on kümme korda odavam.
Loe täpsemalt siit
Oletame, et tavaline grilliports on selline (jätsin lisandid selguse mõttes kõrvale)

Saku lubab,

et kui võtad tavalise õlle asemel Saku Lite, siis "saad rohkem vorsti" Aga kui palju rohkem? Kas nii palju?

Avame tööriistakasti ja võtame sealt välja riista millele on kirjutet "tasuvusarvutus"
Algatuseks lähteandmed veebis vabalt leiduvatest kaloriarvutitest

Pakutav loogika on, et vahetades marki säästad (43 - 29) x 5 = 70 kcal
Tõepoolest, vahe on olemas. Kuid küsimus ei olnud ju kas vahe on olemas, vaid kui suur on see vahe. Arvutused näitavad, et säästu arvelt saad siis 25 grammi rohkem vorsti või 30 grammi rohkem leiba.
Palun, siin on su võit vorstis...

... ja siin leivas

Ja kui võtta reklaami enda pildikeel, siis lubadus ja tõde on sellises vahekorras

Probleem 4: mõnedel reklaamiala inimestel on tekkinud kahtlus, et lisaks sisule on ka vorm "problemaatiline" Tänane BestMarketing uudiskiri toob lugejateni artikli: "Nagu kaks tilka vett? Saku Lite ja Bud Light" mis tõdeb, et "Pole kahtlustki, et Division on Budi lahendust pikalt analüüsinud ning üritanud leida viisi, kuidas sama sõnumit veidi teise nurga alt välja öelda."
Nojah ....
Ma ei tea, kas Saku teab või ei tea, et alkohol teeb paksuks. Mida teie arvate?
Probleem 5: Ega Saku väga avalikkusega dialoogi soovigi, kui klikkida "kommenteeri toodet" lingile, siis selgub, et kommentaare ei saa avaldada, vaid need lähevad kuhugi kellegi e-postiga.

Kiviaeg.... Küsisin eile e-kirjaga Sakult "kas te teate et alkohol ei tee paksuks?", 24h on möödas, vaikus...
Tuli pikk jutt. Teeme kokkuvõtte.
Loo moraal - see reklaam on igas mõttes eksitav
Soovitus 1 - Saku, ärge enam seda reklaami näidake. Kui tahate teha "kergemat" õlu, vähendage promille, kalorid ei loe. Veel parem - asendage reklaamis "Lite" "Vichy"-ga
Soovitus 2 - Saku, kui teie oma kodukal dialoogi ei pea, peetakse seda kuskil mujal, ilma teieta. Tehke normaalne kommentaarium, rääkige inimestega, vastake, põhjendage. Kiiresti. Internet on 24/7, vastata tuleb 24h jooksul.
Soovitus 3 - kui jood (õlut), ära söö. Kui sööd, ära joo (alkoholi).
Toiduga sobib kõige paremini puhas vesi

Aga-aga - kui Saku otsene lubadus oleks tõsi vähemalt ühes dimensioonis:

"Pole paha!"

Mitmed uuringud on näidanud, et "size does not matter" on pigem meeste väljamõeldis ja võib kindel olla, et Saku lubadus ei jää tähelepanuta.
Aga edasi läheb lugu imelikuks. Kalorivaene õlu? Võid rohkem vorsti süüa?
Selle lubadusega on mitu probleemi:
Probleem 1: "õllekõht" on müüt - paksuks ei tee mitte õlles sisalduvad kalorid vaid õllekõrvane.
Järgnev jutt on mu Kaalunavigaatori kodukal juba mitu aastat üleval.
Alkoholi molekuli ei lagundata ainevahetuses tagasi suhkruks nagu ekslikult arvatakse. Maks lagundab etanooli kõigepealt atseetaldehüüdiks, selle omakorda äädikhappeks ning viimase lõpuks süsihappegaasiks ja veeks. Mitte üks nendest ainetest ei ole ainevahetuses kasutatav energiaallikana. Alkoholi tarbimine ei suurenda, vaid vähendab vere suhkrusisaldust - ja seetõttu suurendab isu. Mistõttu vorsti süüakse koos õllega palju rohkem, kui ilma. Loevad promillid, mitte kalorid.
Tõde 1 - alkohol ei tee paksuks.
PS: aldehüüdid on mürgid, sellest ka pohmell.
Probleem 2: alkohol on organismile ainevahetuse seisukohast ohtlik aine, mis tuleb kiiresti lagundada. Mida kõrgem on alkoholi sisaldus veres (joove) seda rohkem surutakse alla kõik teised ainevahetuse protsessid, kaasa arvatud veresuhkru "tootmine". Kuid ainevahetus on tark ja säästlik. Kui joobe ajal on seedimises toitu, siis selles sisalduv energiat ei lasta raisku, vaid talletatakse varudena - muundatakse rasvhapeteks ja talletatakse rasvarakkudes
Tõde 2 - joobe ajal söödu läheb otse rasvaks
Allikas: Sociology Department, State University of New York, Potsdam, NY 13676.
Probleem 3: isegi kui reklaami sõnum "võid rohkem süüa" ei oleks vale, siis on loodud täiesti vale ettekujutus sellest, kui palju rohkem võiks süüa.
Kui isiklikus elus veel kuidagi võiks leppida sellega, et inimesed ei viitsi arvutada, siis kahjuks kohtan liialt tihti sellist lihtsustatud mõtlemist nii oma klientide kui tudengite juures. Suur ettevõte otsustab panustada ühe segmendi klientide lojaalsusesse sest "seal on kõige kasumlikumad kliendid". Jättes märkamata, et neid on ühtlasi kõige vähem. Lihtne aritmeetika näitas, et kõige tasuvama on investeerida kõige vähem kasumlike klientide lojaalsuse suurendamisse.
Ma olen oma hobi tõttu palju arvutanud kehakaalu valdkonna lubaduste toimet. Kõige markantsem näide on uus kaalualandamise kapsel Alli. See töötab nii, et kui ajad omale rasva suust sisse, siis võtad kapsli, see seob rasva seedimises ebamääraseks olluseks mis enam ei imendu. Suurepärane.
Tõde 3 - (tervislik) rasva mittesöömine on kümme korda odavam.
Loe täpsemalt siit
Oletame, et tavaline grilliports on selline (jätsin lisandid selguse mõttes kõrvale)
Saku lubab,

et kui võtad tavalise õlle asemel Saku Lite, siis "saad rohkem vorsti" Aga kui palju rohkem? Kas nii palju?
Avame tööriistakasti ja võtame sealt välja riista millele on kirjutet "tasuvusarvutus"
Algatuseks lähteandmed veebis vabalt leiduvatest kaloriarvutitest

Pakutav loogika on, et vahetades marki säästad (43 - 29) x 5 = 70 kcal
Tõepoolest, vahe on olemas. Kuid küsimus ei olnud ju kas vahe on olemas, vaid kui suur on see vahe. Arvutused näitavad, et säästu arvelt saad siis 25 grammi rohkem vorsti või 30 grammi rohkem leiba.
Palun, siin on su võit vorstis...
... ja siin leivas
Ja kui võtta reklaami enda pildikeel, siis lubadus ja tõde on sellises vahekorras

Probleem 4: mõnedel reklaamiala inimestel on tekkinud kahtlus, et lisaks sisule on ka vorm "problemaatiline" Tänane BestMarketing uudiskiri toob lugejateni artikli: "Nagu kaks tilka vett? Saku Lite ja Bud Light" mis tõdeb, et "Pole kahtlustki, et Division on Budi lahendust pikalt analüüsinud ning üritanud leida viisi, kuidas sama sõnumit veidi teise nurga alt välja öelda."
Nojah ....
Ma ei tea, kas Saku teab või ei tea, et alkohol teeb paksuks. Mida teie arvate?
Probleem 5: Ega Saku väga avalikkusega dialoogi soovigi, kui klikkida "kommenteeri toodet" lingile, siis selgub, et kommentaare ei saa avaldada, vaid need lähevad kuhugi kellegi e-postiga.

Kiviaeg.... Küsisin eile e-kirjaga Sakult "kas te teate et alkohol ei tee paksuks?", 24h on möödas, vaikus...
Tuli pikk jutt. Teeme kokkuvõtte.
Loo moraal - see reklaam on igas mõttes eksitav
Soovitus 1 - Saku, ärge enam seda reklaami näidake. Kui tahate teha "kergemat" õlu, vähendage promille, kalorid ei loe. Veel parem - asendage reklaamis "Lite" "Vichy"-ga
Soovitus 2 - Saku, kui teie oma kodukal dialoogi ei pea, peetakse seda kuskil mujal, ilma teieta. Tehke normaalne kommentaarium, rääkige inimestega, vastake, põhjendage. Kiiresti. Internet on 24/7, vastata tuleb 24h jooksul.
Soovitus 3 - kui jood (õlut), ära söö. Kui sööd, ära joo (alkoholi).
Toiduga sobib kõige paremini puhas vesi
Aga-aga - kui Saku otsene lubadus oleks tõsi vähemalt ühes dimensioonis:

"Pole paha!"
Tellimine:
Postitused (Atom)



