Mis on ühist õpetajal ja koera hännal?

Nagu ikka esimese koolipäeva puhul, nii ka täna arutlevad targad ja tähtsad õpetamise ja õpetaja töö teemal. 

Haridusminister Ossinovski rääkis Terevisioonis, et vaid 14% õpetajatest tunnevad, et nende ametit ühiskonnas väärtustatakse. Ja pakkus lahenduseks, et kool peab olema rohkem avatud.

Huvitav fakt, kas pole. Mul ei meenu ühtegi artiklit kus poleks õpetaja ametit tähtsaks peetud ega ühtegi asjapulka, kes avalikult õpetaja ametit vähetähtsaks peaks (jätame palgateema täna kõrvale). 

Kes on siis need haridus- ja teadmistevaenulikud tegelased, kes õpetajaameti maine maapõhja veavad?

Ossinovski juttu kuulates tuli mul kohe meelde kümneid näiteid teenindusest. Kuidas teenindajad nurisevad, et kliendid on tigedad, pahatahtliklud, kiuslikud, rumalad, ülbed, kitsid, valelikud jne. Näiteks selles artiklis http://tarbija24.postimees.ee/2736124/ebaviisakate-klientide-meelespea  

Õige või vale?

Põhimõtteliselt on neil õigus. Kõik näited on elust enesest. Kogu mõttekäigus on üks väike viga - see et mõned kliendid nii teevad ei tähenda, et kõik teevad.

Igas ettevõttes, kus klientide ebaviisakus või veel hullem, ebaausus on kõneks tulnud, jõuame me tõdemuseni et see puudutab ühte või kahte klienti sajast. Ometi on ettevõtete "petukaitse" üles ehitatud nii nagu oleks kõik kliendid kaabakad. Ja siis imestatakse, miks lojaalsus on kesine...

Tagasi kooli - kes siis on need koledad inimesed, kes õpetajat ja tema tööd põlastavad? Ilmselt mitte kooli juhtkond ja kolleegid. Tõenäoliselt ka mitte õpilased. Avalik arvamus ka mitte. Poliitikud kindlasti mitte. Jääb üks huvigrupp - lapsevanemad.

Kes tegi?

Nüüd võiks endalt küsida, kui tihti ja mis asjus ta lapsevanemaga isiklikult suhtleb (kooli ja klassi infokirjad ei lähe arvesse)?  Tavaliselt võtab õpetaja koduga või vanem kooliga ühendust siis, kui on mingi probleem. Ehk suhtlus on laetud negatiivse emotsiooniga. See on nagu mistahes ettevõtte klienditeenindus - sinna helistatakse 98% juhtudest sellepärast, et toote või teenusega on mingi jama.

Meie mõistusele on omane teatud olukordades totaalset "puusse panna". Üks nendest olukordadest on negatiivsete kogemustest üldistuste tegemine - üks on loll, teine on loll järelikult kõik on lollid. Heuristiku nimi on "esindatuse hälve" ehk "representativeness heuristics"  http://en.wikipedia.org/wiki/Representativeness_heuristic  

Meie emotsionaalse fooni mistahes suhtes aga kujundab positiivsete ja negatiivsete kogemuste omavaheline suhe. Tuntud suhtepsühholoog John Gottman on oma uuringutes tõdenud, et paarisuhe on liikumas lahutuse suunas, kui positiivse emotsiooniga suhtluse sündmuseid on vähem kui viis  iga negatiivse suhtluse kohta. http://www.gottmanblog.com/2012/12/the-positive-perspective-dr-gottmans.html

Mida ette võtta?

Pean minister Ossinovskit kurvastama. Kooli avatumaks muutmine ei aita. Ei ole probleem selles, et kool oleks suletud, väldiks kontakti lapsevanemaga või ei jagaks teavet oma tegevustest ja põhimõtetest. Probleem on selles, mis puhul ja kuidas õpetaja ja kodu omavahel suhtlevad.

Nutikamad ettevõtted on sellest aru saanud ja leiavad kliendiga võimalusi suhtlemiseks ka muudel teemadel kui probleemid, rahulolematus ja pretensioonid. Näiteks küsides ise kliendilt kuidas ta toote või teenusega rahul on. Vahet pole, kas seda tehaks Soovitusindeksi Süsteemi või mingi muu metoodika järgi. Tähtis on, et suhtlemine ei piirduks ainult jamade ja formaalsustega. 

Ja siit saab tõmmata paralleeli õpetaja ametile - kui õpetaja suhtleb koduga ainult siis, kui on mingi jama majas, on suhe paratamult "lahutuse kursil" ehk kumbki pool on teise suhtes rahulolematu. 

Kahjuks on nii, et lapsevanemad ei näe ega tea suurt midagi sellest, kuidas ja kui hästi õpetaja oma igapäevatööd teeb. Sama on ju ka klienditeeninduses - klient ei näe ega tea kui palju ettevõte tema probleemi lahendamiseks vaeva näeb, kas keegi üldse pingutab või mitte.

Ainus lahendus - kui oled head tööd teinud, siis tuleb endal hoolt kanda selle eest, et teised ka seda teaks. 

Kuidas?

• Tee väike mentaalne inventuur oma suhtluses (iga kliendi, vanemaga) - milline on plussid ja miinuste suhe?
• Tee väike inventuur suhetes üldse - kui palju on "miinuses" suhteid kogusuhetest. Üllatud isegi, kui väike on see protsent.
• Räägi ausalt teisele, kui palju Sa tema pärast pingutasid. Eriti kui see ei ole osa sinu igapäevasest kohustusest. 
• Edasta häid uudiseid, jaga positiivset, mitte ainult negatiivset. 
• Ja kui ei saa kogu rehkendust valmis (1:5), siis tee vähemal pool (1:3)

Loo moraal

Kes see ikka koera saba liputab...


Täiendus kl 21

Õhtustes uudistes oli Ossinovski intervjuu pealkirjaks "Ossinovski ootab lapsevanematelt koolile rohkem tagasisidet" Haridusminister peaks teadma, et tagasisidet ei saa anda. Tagasisidet saab VÕTTA, see aga eeldab võtja (õpetaja) aktiivset huvi ja tegevust. 

Tsiteerin siin Ülo Vooglaidu:

"Nii edasiside kui ka tagasiside on protsessi karakteristikud. 

Tegevus on edasisidestatud, kui subjektil (teadlikult aktiivse algena tegutseval isikul või inimeste kooslusel, kes evib enese- ja grupiteadvust, keda seovad lähedased arusaamad, aated, ideaalid, taotlused jms, mis iseloomustavad ühiskonna- ja kultuuriteadvust) on kujutlus sellest, millised peaksid olema iga etapi väljundid selleks, et nad sobiksid sisendiks järgmistesse etappidesse ja iga protsessi väljund sobiks sisendiks järgmistesse protsessidesse. 

Tagasiside võib olla positiivne ja negatiivne. Kui subjekt kogub oma tegevuse kohta andmeid ja võrdleb tulemust loodetuga, saab ta teha järeldusi enda, tegevuse, keskkonna jpm kohta. Kui tulemused on ootuste ning vajadustega igati kooskõlas, võib samasugust tegevust jätkata, laiendada-süvendada, kui aga tulemused ei ole ootuste ning vajadustega kooskõlas, tuleb see tegevus kas lõpetada või võtta kasutusele meetmeid. 

Tagasisidet ei saa anda ega võtta, osta-müüa ega vahetada, nagu, näiteks, ka haridust, usaldust, austust, lootust vms."