Eestis on tekkimas kaks uut religiooni - soovitusindeks ja sotsiaalmeedia.
Facebook'is loevad agarad turundusinimesed kokku fänne, avaldavad edetabeleid ja kiidavad oma saavutusi. Soovitusindeksi mõõtjate leeri lisandub iga päev uude usku pöördunuid.
Kõik oleks hästi, kui vana hea küsimus "show me the money" oleks vastatud.
Sama lihtne, kui FB-s vajutada nuppu "become a fan" on paar päeva hiljem uudisvoos vajutada nuppu "hide" ja mitte kunagi enam näha teie turundussõnumeid. Palju lihtsam, kui tüütutest e-kirja saatjatest lahti saada. Ja mida tähendab et keegi on FB-s ennast määratlenud kellegi fännina? Kas fänn saab olla ilma teenust või toodet tarbimata? Ja kui ma juba olen seda tarbinud, siis mida enam muudab kui ma FBs ennast fännina üles annan?
Väga tore on saada kliendilt hinnang "tõenäosus, et ma teid soovitan, on 10". Kuid see on kõigest tõenäosus. Kas ta ka tegelikult soovitab? Kui mitmele? Kas soovitus pani kellegi tegutsema? Kui tulemuslikult?
Rohkem vastuseid oleks vaja. Põhjuslikke seoseid. Tegelikke tulemusi - uusi kliente, pikemaid kliendisuhteid, kõrgemaid marginaale, rohkem ostusid.
Olen läbi lugenud kõik Fred Reichheldi soovitusindeksi artiklid ja raamatud. Läbi tuhninud tema veebimaterjalid. Ma ei ole Eestis ainuke. Mitmed konsultandid on sama teinud ja müüvad ennast avalikult ekspertidena.
Paraku on avalikest materjalidest pooled vastused puudu. Sest mitte kunagi ei avaldata kogu tõde, muidu ei saaks ju midagi müüa. Seepärast küsib Satmetrix oma koolituste eest 1000 EURi päevas, alla kolme päeva osta ei saa.
Kui ma töötasin KPMG-s ja PWC-s oli mul tohutu konkurentsieelis - juurdepääs nende sisevõrgus olevale unikaalsele oskusteabele. Juurdepääs vastustele, mida teised, tavalised "internetiühendusega" konsultandid ei teadnud. Nüüd, olles iseseisev konsultant, on ainus võimalus erialaseks arenguks õppimine maailma parimatelt. Kes paraku Eestisse oma jalga kunagi ei tõsta.
Pole parata, tahad targaks saada, tuleb minna gurude juurde. Järgmisel nädalal istun Brüsselis Fred Reichheldi meistriklassis ja õpin, kuidas seda soovitusindeksi asja tegelikult peab tegema.
Kui kellelgi on Fredile küsimusi, kirjutage mulle.
Ja mis on sellel pistmist jumalaga?
Pühapäeval algas F1 hooaeg ja Schumacher tõdes oma kuuendat kohta kommenteerides, et "ma ei ole üli-inimene". Veel mõned aastad tagasi liikus ringi aga hoopis teistsugune nali "Mis vahe on jumalal ja Schumacheril? Jumal ei arva, et ta on Schumacher"
16 märts 2010
14 märts 2010
Läheme konkreetseks - astun publiku ette ja räägin, kuidas kliendikesksusega konkureerida
Toomas Tamsar Pärnu Konverentsidest katsetab uut ja põnevat õppimisvormi - koolituspuhvet. Tuled kohale, kõnnid vaagnate vahel ringi, proovid mis meeldib. Kui midagi eriti maitseb, saad kutsuda koka enda juurde.
Pärnu Konverentside kodukalt "31. märtsil korraldab Pärnu Konverentsid esimese suurema juhtimiskoolitajate ühiskonverentsi JUHTIMISKOOLITUS 2010. Sellel päeval esinevad Eesti parimad juhtimiskoolitajad juhtimis- ja organisatsiooni arendusteemaliste loengutega ning viivad läbi seminare."
Mina astun publiku ette kell 11 ja räägin "Kuidas kliendikesksuse abil konkurentidest eristuda ja väljuda lõputust hinnasõjast"
Oma esitluses räägin, kuidas:
• määrata, kui olulisel kohal on hind ostuotsuste tegemisel
• aru saada, millised muud kaalutlused on klientidele tähtsad ostuotsuste tegemisel
• mõõta, kas, milles ja kui oluliselt ettevõte oma konkurentidest eristub
• leida kliendikesksed võimalused eristumiseks ja hinnasõjast väljumiseks
Konverentsi programmi leiad siit
Pärnu Konverentside kodukalt "31. märtsil korraldab Pärnu Konverentsid esimese suurema juhtimiskoolitajate ühiskonverentsi JUHTIMISKOOLITUS 2010. Sellel päeval esinevad Eesti parimad juhtimiskoolitajad juhtimis- ja organisatsiooni arendusteemaliste loengutega ning viivad läbi seminare."
Mina astun publiku ette kell 11 ja räägin "Kuidas kliendikesksuse abil konkurentidest eristuda ja väljuda lõputust hinnasõjast"
Oma esitluses räägin, kuidas:
• määrata, kui olulisel kohal on hind ostuotsuste tegemisel
• aru saada, millised muud kaalutlused on klientidele tähtsad ostuotsuste tegemisel
• mõõta, kas, milles ja kui oluliselt ettevõte oma konkurentidest eristub
• leida kliendikesksed võimalused eristumiseks ja hinnasõjast väljumiseks
Konverentsi programmi leiad siit
04 veebruar 2010
Klient - kunn või pätt?
Käsi püsti, kes on kuulnud väljendit "Klient on kuningas"!? Oioioi, kätemeri.
Käsi püsti, kes teab selle väljendi päritolu!? Üks ..... veel üks ... nii, kokku kolm kätt.
Selline pilt kordub saalist saali, klassist klassi iga kord, kui ma räägin kliendikesksusest ja lojaalsusest. On see hea või halb? Juhid arvavad, et kui nad viskavad õhku fraasi "Klient on kuningas" siis kuidagi nõiaväel inimesed teavad, kuidas kliente kohelda. Ega ikka tea küll.
Pange ennast teenindaja rolli. Mida tema (ja igaüks meist) teab kuningast ja tema kohtlemisest.
1) Kuningatel on õigus tujutseda, ülbitseda, mõnitada, karjuda, loopida ümberseisjad kontidega, halvemal juhul saata teid võlla. Kannata välja või muidu ...
2) Kuningatel on õigus oma alamatele jagada näo järgi raha, tiitleid, ameteid, võimu. Lipitse või muidu ...
3) Kuningat ümbritseb õukond, kuhu kuuluvad kuninganna, kardinal, aadlikud, salanõunikud, vasallid, teenrid ja narr. Kui klient on kuningas, kes on siis teenindaja? Vasall, kes ootab et talle mõni kuldmünt visatakse? Teener, kes on valmis täitma kroonitud pea iga kapriisi ja keda võib kontidega pilduda. Või narr, kes peab kuningat oma veiderdamisega lõbustama ja vastutasuks ainsana õukonnas tohib kuningat kritiseerida?
4) Mäletate seda mängu lapsepõlvest: "Mina kivikuningas, sina s**alabidas"
Niisiis, kui klient on kuningas, kes on siis teenindaja? Lipitsev vasall, alandlik teener, veider narr või s**alabidas?
Kes tahab endale mõnda nimetatud rollist, käed püsti!? Ei ühtegi ....
Huvitav, kuidas siis mujal maailmas seda põhimõtet rakendatakse? Vaatame originaali - "The customer is always right" päritolu ja tähendust. "Kliendil on alati õigus (isegi kui tal ei ole õigus)". Hoopis teine mõte, kas pole. Tahaks kangesti teada, kes oli tõlk ja ta rahva ette tirida.
Ma ei hakka siin pikalt Harry Gordon Selfridge'i põhimõtteid lahkama, tõden vaid, et tema mõtles seda nii: "Ei ole mõtet tõestada kliendile, et ta eksib (on loll)"
Selfridge'lt pärinevad väidetavalt veel järgmised põhimõtted:
The boss drives his men; the leader coaches them.
The boss depends upon authority; the leader on good will.
The boss inspires fear; the leader inspires enthusiasm.
The boss says "I"; the leader, "we."
The boss fixes the blame for the breakdown; the leader fixes the breakdown.
The boss knows how it is done; the leader shows how.
The boss says "Go"; the leader says "Let's go!"
People will sit up and take notice of you if you will sit up and take notice of what makes them sit up and take notice.
Viimase põhimõttega seoses tuleb meelde veel üks banaalne rahvatarkus: "Kohtle inimesi nii nagu sa tahad et Sind koheldaks". Seda nimetatakse vahel ka Kuldseks Reegliks. No vabandage, miks peaks üks terve mõistusega inimene arvama, et kõik inimesed on samasugused nagu mina, et kõigile meeldivad sama asjad nagu mulle. Mulle näiteks meeldib mootorrattaga sõita ja inimesi tervitades kaisutada. Aga ma ei arva, et kõik mu tuttavad peaks mootorratta ostma ja enne kui kipun kedagi embama, jälgin, milline on tema isiklik "turvatsoon"
Tony Alessandro, mees, kes on esinenud ka Pärnu Juhtimiskonverentsi lavadel, sõnastas selle reegli pisut ümber: "Do unto other as they want to done unto them". Kohtle teist inimest nii nagu ta soovib et teda koheldakse. Nimetas selle Plaatinareegliks. Palju väärtuslikum kui kuld.
Kuidas klient soovib, et teda koheldakse. Mõned üldkehtivad tõed oskan ma teile soovitada:
1) kohtle mind sõbralikult ja viisakalt aga ära muutu pealetükkivaks
2) pea mind ausaks ja vastutustundlikuks
3) mul on õigus olla rumal ja küsida sinu meelest rumalaid küsimusi
Selle viimase õiguse kohta tuleb mul meelde lugu Pike Place Fish kalaturu juhilt (rääkis ise Eestis ühel konverentsil), kes ühel päeval, vastates vihaselt kliendi küsimusele: "Muidugi on see kala värske" taipas, et tema on küll seda õhtuks sada korda öelnud, aga klient ju küsis alles esimest korda.
Ja vaadake esmaspäeviti ETVst "IT crowd" kui tahate samastuda lolli arvutikasutajaga, kellesse patsiga poisid üleolevalt suhtuvad. Väike näide:
Roy: [answers phone] Hello, IT. Have you tried turning it off and on again? ... OK, well, the button on the side. Is it glowing? ... Yeah, you need to turn it on. Err, the button turns it on. Yeah, you do know how a button works, don't you? No, not on clothes... No, there you go, I just heard it come on. No, that's the music you hear when it comes on. No, that's the music you hear when... I'm sorry, are you from the past?
Kaks lugu ka isiklikust kogemusest:
Duracell ei jaksa
Ostsin möödunud suvel Järve Selverist väikeseid akusid. Mõtlesin, et võtan Duracelli omad, sest nende kuvand on usaldusväärne. Ka hinna ja mahutavuse suhe oli hea. Ega ma neid akusid suvel suvekodus suurt kasutada jõudnudki. Sügisel päriskodus läks neid palju rohkem vaja. Ühel päeval kui akud lapse rongis sisse panin, ei hakanud see tööle. Olin üsna kindel, et poiss on rongi nii kõvasti vastu maad tagunud, et see ongi katki. Igaks juhuks kontrollisin akude pinget (see on mul inseneriharidusest, et tester on kapis) - akud jummala tühjad. Kuigi ma tean, et ma neid laadisin, mul on tühjad ja täis akud eri karpides. Kummaline. Selgus, et Duracelli "keeps going" akud on täielik kräpp - laed täis, nädalaga tühjenevad ise. Ostust oli möödas pea pool aastat ja mul ei olnud mingit tahtmist minna Selverisse, et kuulda "a kui tšekki pole, siis me ei saa aidata". Ootan tänase päevani vastust oma e-kirjale, miks nende kalaletis kaladel lõpustega manipuleeritakse ja ostjaid lollitatakse.
Igaks juhuks otsisin üles veebist koha kuhu kirjutada. E-posti aadressi ei ole, ainult veebivorm. Teadagi. Aga kirjutasin oma loo ja sinna see jäi. Möödus vist kaks nädalat, ma olin üsna kindel, et suur Procter ja Gamble on mu kirja kaotanud kui korraga potsas mulle e-postikasti asjalik eestikeelne vastus
Lühidalt - P&G mitte kordagi ei kahtlustanud, et ma võiks neid petta. Suhtlesime korda kaks e-posti teel ja nad lubasid mulle saata uued akud. Saatsidki, oma kulu ja kirjadega. Vanu akusid ei nõudnud ka tagasi, et olla kindlad, et ma ikka need ostsin....
Hukas siider Stockmannist
Meenus, kuidas aastaid tagasi ostsin Stockast üsna kalli naturaalse siidri, teate, sellise šampanjapudelis. Noh, kodus pudelit avades selgus, et siider on hukas - pooleldi käärinud. Helistasin Stockasse, kurtsin muret. Suu ikka kukkus lahti küll, kui teisel pool ilma igasuguse CSI stiilis juurdluseta lubati panna uus pudel mind ootama. Isegi avatud pudelit ei tahetud näha.
Kindlasti on siinkohal paljusid, kes arvavad, et kliendid hakkavad ju niimoodi olukorda ära kasutama. Mõned hakkavadki.
Loo moraal
1) Palun tungivalt, lõpetage selle banaalse "Klient on kuningas" kasutamine. Sõnastage oma ettevõttes selged ja lihtsad reeglid (kliendil on õigus olla rumal ja sellegipoolest viisakalt koheldud), mida klientidele võimaldatakse, mida mitte (sina ei pea mulle mitte ütlema, kui loll ma IT alal olen), kuidas nendesse suhtutakse. Varustage iga põhimõte näidetega elust enesest - kuidas seda põhimõtet kasutada
2) arvutage, kui palju te tegelikult kaotate (maine, töömoraal), kui kõiki ausaid kliente pättidena kohtlete ja kui vähe tegelikult läheb maksma mõnedele pättidele tasuta akude või siidri andmine.
Käsi püsti, kes teab selle väljendi päritolu!? Üks ..... veel üks ... nii, kokku kolm kätt.
Selline pilt kordub saalist saali, klassist klassi iga kord, kui ma räägin kliendikesksusest ja lojaalsusest. On see hea või halb? Juhid arvavad, et kui nad viskavad õhku fraasi "Klient on kuningas" siis kuidagi nõiaväel inimesed teavad, kuidas kliente kohelda. Ega ikka tea küll.
Pange ennast teenindaja rolli. Mida tema (ja igaüks meist) teab kuningast ja tema kohtlemisest.
1) Kuningatel on õigus tujutseda, ülbitseda, mõnitada, karjuda, loopida ümberseisjad kontidega, halvemal juhul saata teid võlla. Kannata välja või muidu ...
2) Kuningatel on õigus oma alamatele jagada näo järgi raha, tiitleid, ameteid, võimu. Lipitse või muidu ...
3) Kuningat ümbritseb õukond, kuhu kuuluvad kuninganna, kardinal, aadlikud, salanõunikud, vasallid, teenrid ja narr. Kui klient on kuningas, kes on siis teenindaja? Vasall, kes ootab et talle mõni kuldmünt visatakse? Teener, kes on valmis täitma kroonitud pea iga kapriisi ja keda võib kontidega pilduda. Või narr, kes peab kuningat oma veiderdamisega lõbustama ja vastutasuks ainsana õukonnas tohib kuningat kritiseerida?
4) Mäletate seda mängu lapsepõlvest: "Mina kivikuningas, sina s**alabidas"
Niisiis, kui klient on kuningas, kes on siis teenindaja? Lipitsev vasall, alandlik teener, veider narr või s**alabidas?
Kes tahab endale mõnda nimetatud rollist, käed püsti!? Ei ühtegi ....
Huvitav, kuidas siis mujal maailmas seda põhimõtet rakendatakse? Vaatame originaali - "The customer is always right" päritolu ja tähendust. "Kliendil on alati õigus (isegi kui tal ei ole õigus)". Hoopis teine mõte, kas pole. Tahaks kangesti teada, kes oli tõlk ja ta rahva ette tirida.
Ma ei hakka siin pikalt Harry Gordon Selfridge'i põhimõtteid lahkama, tõden vaid, et tema mõtles seda nii: "Ei ole mõtet tõestada kliendile, et ta eksib (on loll)"
Selfridge'lt pärinevad väidetavalt veel järgmised põhimõtted:
The boss drives his men; the leader coaches them.
The boss depends upon authority; the leader on good will.
The boss inspires fear; the leader inspires enthusiasm.
The boss says "I"; the leader, "we."
The boss fixes the blame for the breakdown; the leader fixes the breakdown.
The boss knows how it is done; the leader shows how.
The boss says "Go"; the leader says "Let's go!"
People will sit up and take notice of you if you will sit up and take notice of what makes them sit up and take notice.
Viimase põhimõttega seoses tuleb meelde veel üks banaalne rahvatarkus: "Kohtle inimesi nii nagu sa tahad et Sind koheldaks". Seda nimetatakse vahel ka Kuldseks Reegliks. No vabandage, miks peaks üks terve mõistusega inimene arvama, et kõik inimesed on samasugused nagu mina, et kõigile meeldivad sama asjad nagu mulle. Mulle näiteks meeldib mootorrattaga sõita ja inimesi tervitades kaisutada. Aga ma ei arva, et kõik mu tuttavad peaks mootorratta ostma ja enne kui kipun kedagi embama, jälgin, milline on tema isiklik "turvatsoon"
Tony Alessandro, mees, kes on esinenud ka Pärnu Juhtimiskonverentsi lavadel, sõnastas selle reegli pisut ümber: "Do unto other as they want to done unto them". Kohtle teist inimest nii nagu ta soovib et teda koheldakse. Nimetas selle Plaatinareegliks. Palju väärtuslikum kui kuld.
Kuidas klient soovib, et teda koheldakse. Mõned üldkehtivad tõed oskan ma teile soovitada:
1) kohtle mind sõbralikult ja viisakalt aga ära muutu pealetükkivaks
2) pea mind ausaks ja vastutustundlikuks
3) mul on õigus olla rumal ja küsida sinu meelest rumalaid küsimusi
Selle viimase õiguse kohta tuleb mul meelde lugu Pike Place Fish kalaturu juhilt (rääkis ise Eestis ühel konverentsil), kes ühel päeval, vastates vihaselt kliendi küsimusele: "Muidugi on see kala värske" taipas, et tema on küll seda õhtuks sada korda öelnud, aga klient ju küsis alles esimest korda.
Ja vaadake esmaspäeviti ETVst "IT crowd" kui tahate samastuda lolli arvutikasutajaga, kellesse patsiga poisid üleolevalt suhtuvad. Väike näide:
Roy: [answers phone] Hello, IT. Have you tried turning it off and on again? ... OK, well, the button on the side. Is it glowing? ... Yeah, you need to turn it on. Err, the button turns it on. Yeah, you do know how a button works, don't you? No, not on clothes... No, there you go, I just heard it come on. No, that's the music you hear when it comes on. No, that's the music you hear when... I'm sorry, are you from the past?
Kaks lugu ka isiklikust kogemusest:
Duracell ei jaksa
Ostsin möödunud suvel Järve Selverist väikeseid akusid. Mõtlesin, et võtan Duracelli omad, sest nende kuvand on usaldusväärne. Ka hinna ja mahutavuse suhe oli hea. Ega ma neid akusid suvel suvekodus suurt kasutada jõudnudki. Sügisel päriskodus läks neid palju rohkem vaja. Ühel päeval kui akud lapse rongis sisse panin, ei hakanud see tööle. Olin üsna kindel, et poiss on rongi nii kõvasti vastu maad tagunud, et see ongi katki. Igaks juhuks kontrollisin akude pinget (see on mul inseneriharidusest, et tester on kapis) - akud jummala tühjad. Kuigi ma tean, et ma neid laadisin, mul on tühjad ja täis akud eri karpides. Kummaline. Selgus, et Duracelli "keeps going" akud on täielik kräpp - laed täis, nädalaga tühjenevad ise. Ostust oli möödas pea pool aastat ja mul ei olnud mingit tahtmist minna Selverisse, et kuulda "a kui tšekki pole, siis me ei saa aidata". Ootan tänase päevani vastust oma e-kirjale, miks nende kalaletis kaladel lõpustega manipuleeritakse ja ostjaid lollitatakse.
Igaks juhuks otsisin üles veebist koha kuhu kirjutada. E-posti aadressi ei ole, ainult veebivorm. Teadagi. Aga kirjutasin oma loo ja sinna see jäi. Möödus vist kaks nädalat, ma olin üsna kindel, et suur Procter ja Gamble on mu kirja kaotanud kui korraga potsas mulle e-postikasti asjalik eestikeelne vastus
Lühidalt - P&G mitte kordagi ei kahtlustanud, et ma võiks neid petta. Suhtlesime korda kaks e-posti teel ja nad lubasid mulle saata uued akud. Saatsidki, oma kulu ja kirjadega. Vanu akusid ei nõudnud ka tagasi, et olla kindlad, et ma ikka need ostsin....
Hukas siider Stockmannist
Meenus, kuidas aastaid tagasi ostsin Stockast üsna kalli naturaalse siidri, teate, sellise šampanjapudelis. Noh, kodus pudelit avades selgus, et siider on hukas - pooleldi käärinud. Helistasin Stockasse, kurtsin muret. Suu ikka kukkus lahti küll, kui teisel pool ilma igasuguse CSI stiilis juurdluseta lubati panna uus pudel mind ootama. Isegi avatud pudelit ei tahetud näha.
Kindlasti on siinkohal paljusid, kes arvavad, et kliendid hakkavad ju niimoodi olukorda ära kasutama. Mõned hakkavadki.
Loo moraal
1) Palun tungivalt, lõpetage selle banaalse "Klient on kuningas" kasutamine. Sõnastage oma ettevõttes selged ja lihtsad reeglid (kliendil on õigus olla rumal ja sellegipoolest viisakalt koheldud), mida klientidele võimaldatakse, mida mitte (sina ei pea mulle mitte ütlema, kui loll ma IT alal olen), kuidas nendesse suhtutakse. Varustage iga põhimõte näidetega elust enesest - kuidas seda põhimõtet kasutada
2) arvutage, kui palju te tegelikult kaotate (maine, töömoraal), kui kõiki ausaid kliente pättidena kohtlete ja kui vähe tegelikult läheb maksma mõnedele pättidele tasuta akude või siidri andmine.
19 jaanuar 2010
Tulev esinemine Teeninduskonverentsil
Räägin Heateenindus.ee poolt 10. veebruaril korraldataval Teeninduskonverentsil kliendikogemuse disaini põhimõtetest, kuidas:
Konverentsi programmist täpsemalt loe siit
- kliendikogemus aitab suurendada lojaalsust,
- lojaalsus aitab suurendada kasumit,
- ära tunda kliendikogemuse tekkimise kriitilisi hetki,
- kavandada soovitud kogemust,
- ületada kliendi ootusi
- kliendikogemust mõõta
- mõõtmistulemusi juhtimises kasutada
- kliendikogemuse kaudu konkurentidest kasumlikult eristuda
Konverentsi programmist täpsemalt loe siit
17 jaanuar 2010
Cinamonil suurim 3D ekraan
Kirjutab meile oraakel, et: "Sel nädalal seadsid rahvusvahelised tippeksperdid paika 3D-kinotehnika Solarise Cinamoni suurimasse saali, mis lubab kinol tänavusele 3D-kassahittide sajule vastu minna täie võimsusega. Nii saab täna linastuvat kolmemõõtmelist "Ookeanimaailma" nautida juba viimse detailini timmitud kvaliteediga 525-kohalises Eesti suurimas 3D-kinosaalis." ... "Elamus suures saalis vaimustas kõiki testimisel viibinuid - nii spetsialiste kui kogu kino meeskonda,” kiitis Drui. "Lisaks supertasemel 3D-pildile täiustab kinoelamust ju ka Cinamoni poolt esimese Euroopa kinona kasutusele võetud võimas ja ülidetailne Mayer Soundi uus Acheron helisüsteem," lisas ta.
Kes tahab, loeb rohkem Delfist
Kes tahab, loeb rohkem Delfist
12 jaanuar 2010
Cinamoni kiire reaktsioon
Probleemi kiire lahendamine on peamine võti klientide lojaalsuse tagasivõitmisele. Vahel piisab isegi siirast kahetsusest, et probleem üldse tekkis.
Erinevalt SEB-st, kust ei ole peale minu avalikku nurinat pikaajalise kliendi nöökimise üle kuulda kippu ega kõppu (vt Äripäeva artiklit) võttis Cinamoni juht Tiina Drui, kena inimene, vaevaks mulle helistada ja kahetseda, et nende kinos asjad veel ei toimi nii nagu nad tahaks.
Mulle oli suureks üllatuseks, et Tiina on oma teenindamise koolitaja töö kõrvalt asunud värskelt kino juhtima. Mistõttu mul isiklikult on lausa kahju, et asjad ei suju ja kliendid ei ole nii rahul nagu Tiina tahaks. Aga mis parata, klienti tegelikult ei koti, miks asjad ei laabu.
Tiina rääkis mitmest muudatusest, mida nad juba on alustanud.
1) 3D filmid kolitakse kõige väiksemast, 7.st saalist suurde saali, sest 7. saal on liiga väike 3D jaoks. Täna öösel hakatakse kolima.
2) Ettemakstud söögi ja joogi jaoks tehakse eraldi kätteandmise "terminal"
3) pikkade sabadega on lood veidi raskemad - häid töötajaid on raske saada ja värbamine kestab. Praegu on lihtsalt liiga vähe teenindajaid leti taha panna. Aga nagu ma algses kirjatükis kirjutasin - kõik teenindajad paistsid silma oma meeldiva oleku ja suhtlemisega
4) kassa-puhveti peale tellitakse uued sildid, et oleks aru saada, mida sealt saab
Need olid suuremad asjad. Tiinal on suur töö ees ja tegemist jagub.
Kahetsusega peab tõdema, et nii nagu ka muude asjadega, on Solarise arendaja teinud asju ülepeakaela ja läbimõtlemata. No oleks võinud ju värbamisega juba ammu alustada.
Igatahes oli Tiinal heameel, et tagasisidet sai. Ja mul heameel, et ta selle peale helistas. Mul on jälle põhjust Cinamoni minna, sest ma tean, et seal arvestatakse kliendi arvamusega. Seda enam, et Tiina lubas mu kannatuste katteks priipääsmed.
Loo moraal 1 - kui saad tagasisidet, reageeri viivitamatult. Ära hakka õigustama ja seletama. Kahetse siiralt juhtunut. Paku lahendus. Kui vaja, siis ka hüvitus.
Loo moraal 2 - ära jäta tagasisidet juhuse hoolde. Sea sisse jooksev klientidelt tagasiside küsimise süsteem. Analüüsi klientide tagasisidet sama tihti, kui finantstulemusi. Igakuiselt! Kord aastas klientide rahulolu uurimine on raha raiskamine.
Jään ootama Tiina kutset uuele "ringile", millest ka teile kirjutan.
Erinevalt SEB-st, kust ei ole peale minu avalikku nurinat pikaajalise kliendi nöökimise üle kuulda kippu ega kõppu (vt Äripäeva artiklit) võttis Cinamoni juht Tiina Drui, kena inimene, vaevaks mulle helistada ja kahetseda, et nende kinos asjad veel ei toimi nii nagu nad tahaks.
Mulle oli suureks üllatuseks, et Tiina on oma teenindamise koolitaja töö kõrvalt asunud värskelt kino juhtima. Mistõttu mul isiklikult on lausa kahju, et asjad ei suju ja kliendid ei ole nii rahul nagu Tiina tahaks. Aga mis parata, klienti tegelikult ei koti, miks asjad ei laabu.
Tiina rääkis mitmest muudatusest, mida nad juba on alustanud.
1) 3D filmid kolitakse kõige väiksemast, 7.st saalist suurde saali, sest 7. saal on liiga väike 3D jaoks. Täna öösel hakatakse kolima.
2) Ettemakstud söögi ja joogi jaoks tehakse eraldi kätteandmise "terminal"
3) pikkade sabadega on lood veidi raskemad - häid töötajaid on raske saada ja värbamine kestab. Praegu on lihtsalt liiga vähe teenindajaid leti taha panna. Aga nagu ma algses kirjatükis kirjutasin - kõik teenindajad paistsid silma oma meeldiva oleku ja suhtlemisega
4) kassa-puhveti peale tellitakse uued sildid, et oleks aru saada, mida sealt saab
Need olid suuremad asjad. Tiinal on suur töö ees ja tegemist jagub.
Kahetsusega peab tõdema, et nii nagu ka muude asjadega, on Solarise arendaja teinud asju ülepeakaela ja läbimõtlemata. No oleks võinud ju värbamisega juba ammu alustada.
Igatahes oli Tiinal heameel, et tagasisidet sai. Ja mul heameel, et ta selle peale helistas. Mul on jälle põhjust Cinamoni minna, sest ma tean, et seal arvestatakse kliendi arvamusega. Seda enam, et Tiina lubas mu kannatuste katteks priipääsmed.
Loo moraal 1 - kui saad tagasisidet, reageeri viivitamatult. Ära hakka õigustama ja seletama. Kahetse siiralt juhtunut. Paku lahendus. Kui vaja, siis ka hüvitus.
Loo moraal 2 - ära jäta tagasisidet juhuse hoolde. Sea sisse jooksev klientidelt tagasiside küsimise süsteem. Analüüsi klientide tagasisidet sama tihti, kui finantstulemusi. Igakuiselt! Kord aastas klientide rahulolu uurimine on raha raiskamine.
Jään ootama Tiina kutset uuele "ringile", millest ka teile kirjutan.
11 jaanuar 2010
Avatar@Cinamon - super film viletsa kinokogemusega
Täna räägin näite varal, kuidas ettevõte peaks ette mõtlema, milliseid muljeid ja neist tekkivaid mälestusi ta soovib oma klientidele jätta. See on osa kliendikogemuse (CEM) juhtimise metoodikast. Jutu mõte – kui soovid, et kliendid kogeks head teenindust, peab see olema detailselt kavandatud ja mõõdetud. Jutud klientide ootustele vastamisest ja eriti ootuste ületamisest on tühi keelepeks, kui puudub selgus, mis hetkel millised ootused klientidel teenindamise suhtes on.
Prelüüd
Aasta esimene nädalavahetus. Lapsel on koolivaheaeg. Väljas on imeline talveilm. Avatar on vaatamata, Bodies revealed nägemata. Seega – teeme väikese kinotreti ja siis suusatama. Vaatan netist, mis kinos ja mis kell saab Avatari vaadata. Ühtlasi ka piletihindu. Viimastega on suhteliselt lihtne – konkurents on teinud oma töö, hinnad on võrdsed. Seega jääb valida seansi aja ja muude asjaolude vahel. Otsus tuleb kiiresti - kuna Solarise all on suur parkla ja Bodies Revealed on samas majas, siis Cinamon.
Võtan lahti Cinamoni koduka. Selle esileht on täis vilkuvaid ja mittemidagiütlevaid pilte. „Nõme“ mõtlen ja valin kiiresti „kinokavad“. See on lihtne ja selge. Leian sobiva aja ja ostan piletid. Olles kohad välja valinud, avastan ekraanilt nupu „Jook & söök“. „Vauuuuuu“ mõtlen. „Keegi on võtnud vaevaks mõelda.“ Valin oma söögid-joogid, maksan, trükin ribakoodiga kinopileti. See on suur – pool A4 paberit. Kuid selle eest üks pilet kogu kambale. Mõistlik. Näituse pilet on aga terve A4 suurune. „Uskumatu paberiraiskamine."
Kino
Jõuame kino parklasse, meid tervitab vägev kanalisatsioonilehk. Öäkkkk, on vast algus ilusale päevale. Eksleme veidi majas, et kino üles leida – pole ju varem käinud. Puhvet „tervitab“ meid megajärjekorraga. Uurin piletikontrollilt, kust ma oma ettemakstud söögi ja joogi kätte saan. Selgub, et selleks tuleb terve megajärjekord ära seista!!!
"Ei ole võimalik!!!" mõtlen „Uskumatu nõmedus...“. Mina loll inime mõtlesin, et sarnaselt pileti veebist ette ostmisega on ettemakstud söögi ja joogi kättesaamine kiirem, kui tavalises üldjärjekorras seismine. Kuna seansi alguseni oli jäänud 5 minutit aga saba oli väga pikk, siis vandusin tulist kurja ja läksime tühjade pihkudega saali. Võite ette kujutada mu enda ja mu lapse pettumust. Lubasin, et tulen filmi ajal välja ja toon popcorni ja joogid ära. Laps jõudis mitu korda kinos küsida „issi, millal ma joogi saan...“
Enne filmi vaja vetsus ka käia. Jälle jama – pissuaarid on nii paigutatud, et uksest paistab koridori kätte. Tundub, nagu ei oleks projekteerija varem ühtegi tualetti projekteerinud.
Saalide numbrid ja tualettide märgistus on ka nagu eradetektiivide jaoks tehtud – tuleb ikka väga hoolikalt otsida, et silt üles leida ja siis tähelepanelikult vaadata, et disaineri imekujundusest aru saada.
Saali trepi valgustus on jälle mingi disaini ime – astmed on pimeduses vaevalt näha. Sellest ei oleks ju midagi, aga astmed on „lombakad“ – erineva kõrgusega. Napilt ei käinud käpuli. Kui veel söök-jook oleks käes olnud...
Istun oma kohale - ekraan on (vähemasti saalis 7) nirult väike. Nagu vaataks naabri aknast telekat. Aga heli oli vinge.
Film
Film oli tõesti vinge. Minu meelest kõik oli viimase peal. Aga ...
Ühesõnaga, tuli filmi vaatamine pooleli jätta ja sabasse suunduda. Ikka veel megasaba. Küsin piletipoisilt, et kas alati on sellised järjekorrad. „Jah, üldiselt küll“ vastas too häbelikult. Seisan sabas, uurin, mis värk on. Saan teada, et piletikassa ja puhvet on ühes järjekorras. Iseenesest ju hea mõte. Aga kes krt küll mõtles välja selle söögi-joogi ettemaksu, olen ikka tulivihane. Ja miks on saba nii pikk. Nojah – kokku on puhveti-kassas kaheksa terminali. Ja mis te arvate, mitu neist töötab aasta esimese nädalavahetuse pühapäeva keskpäeval!? Kõigest kolm. No kas tõesti töögraafiku koostaja ei tea, et on koolivaheaeg. Ei ole kalendrisse vaadanud ega märganud, et homme on paljudel vanematel esimene tööpäev. Selline hoolimatus ajab mind veel rohkem vihale.
Jõuan kassasse. Ulatan hiigelsuure ribakoodiga pileti. Selgub, et samahästi oleks võinud selle koju jätta, sest teenindaja loeb sealt vanakooli meetodiga tellimuse numbri ja sisestab selle terminali. Mul ei ole enam tahtmist sellest midagi arvata, seda enam, et Bodies Revealed näitusel ei suudetud kahe skänneriga meie piletit lugeda ja lõpuks kellegagi raadiosaatja teel lasti meid armulikult sisse.
Kinost väljasaamine sujus – parkimise eest automaadis tasumine on kiire ja toimiv, ei mingit saba.
Kogemus kokku - film super, saal niru (pilt väike, WC), teenindajad normaalsed, popkorn hea, teenused õudsed (korraldus ja saba)
Kogemuse protsess
Selline on siis jutu vormis kinoskäigu kogemus. Nüüd kirjeldame esimese CEM samba – kliendiprotsessi, kliendi teekonna teenindusasutuses
1. Mida täna teeme - alternatiivid
1.1. Kino kui üks valik
2. Mida vaadata
2.1. Mõjutajad: reklaam, soovitused
2.2. Allikas: Veebiotsing
2.3. Kinode kodukad
2.3.1. avaleht
2.3.2. kavad
2.3.3. hinnad
3. Millises kinos - konkurendid
3.1. Otsustamine
3.1.1. faktorid e konkurentsitegurid: Asukoht (juurdepääs, parkimine), seansside ajad, muud võimalused (näitus samas majas) jms
4. Pileti ostmine veebist
4.1. Valik,
4.2. Maksmine,
4.3. kättesaamine
5. Saabumine
5.1. Juurdepääs kinole
5.2. Kinosaali leidmine
5.3. Parklasse pääs
6. Piletite ostmine kinos
6.1. Järjekord
6.2. Maksmise võimalused
6.3. Teenindamine
7. Suupisted
7.1. Järjekord
7.2. Valik
7.3. Kvaliteet
7.4. Maksmise võimalused
7.5. Teenindamine
8. Piletikontroll
8.1. lihtsus
9. Saal
9.1. saali leidmine
9.2. koha leidmine
9.3. Istumine
9.4. Pilt
9.5. Heli
9.6. Saalist väljas käimine
10. Tualett
10.1. leidmine
10.2. puhtus
10.3. privaatsus
11. Film
11.1. Sisu
11.2. Vorm
12. Lahkumine
12.1. Saalist väljapääs
12.2. Majast väljapääs
12.3. Parkimise eest maksmine
12.4. Parklast väljapääs
Teine samm – otsustada, millised on konkureerimise mõttes kriitilised elemendid protsessis. Kui filmid ja piletihinnad on samad, siis hakkavad konkureerima ülejäänud elemendid kinokogemuses. Näiteks ekraani suurus, heli kvaliteet, teenindamise kvaliteet
Kolmas samm – mõõda, millise kogemuse kliendid praegu saavad.
Neljas – visualiseeri. Minu kogemus oli selline
Loo moraal
1) alates väga heast üllatusest "maksa söögi ja joogi eest koos piletiga" kuni filmi alguseni olid kõik järgmised kogemused pettumused - sest ootused olid kõrgele aetud
2) suur emotsioonide diapasoon kogemuse vältel tagab, et toimunu jääb meelde kauaks ajaks. Puhas emotsioonide psühholoogia ja mäluteadus.
3) negatiivse teeninduskogemuse põhjustas läbimõtlemata töökorraldus - nii ettemakstud söögi/joogi kättesaamise korraldus kui halvasti planeeritud töögraafik
4) mitmed majast sõltuvad teeninduskogemuse käiturid - WC, viidad, väike ekraan, ei oma nii suurt mõju kogukogemusele kui halb töökorraldus
5) kahe suure kino konkureerimine on määratud peamiselt teeninduskogemusega
Ja hea teeninduskogemuse kujundamiseks tuleb seda mõõta ja juhtida mitte nii üldistatult, kui mina joonistasin, 10 näitaja lõikes, vaid väga detailselt, kõigi 35 näitaja lõikes.
Film oli tõesti vinge ....
Prelüüd
Aasta esimene nädalavahetus. Lapsel on koolivaheaeg. Väljas on imeline talveilm. Avatar on vaatamata, Bodies revealed nägemata. Seega – teeme väikese kinotreti ja siis suusatama. Vaatan netist, mis kinos ja mis kell saab Avatari vaadata. Ühtlasi ka piletihindu. Viimastega on suhteliselt lihtne – konkurents on teinud oma töö, hinnad on võrdsed. Seega jääb valida seansi aja ja muude asjaolude vahel. Otsus tuleb kiiresti - kuna Solarise all on suur parkla ja Bodies Revealed on samas majas, siis Cinamon.
Võtan lahti Cinamoni koduka. Selle esileht on täis vilkuvaid ja mittemidagiütlevaid pilte. „Nõme“ mõtlen ja valin kiiresti „kinokavad“. See on lihtne ja selge. Leian sobiva aja ja ostan piletid. Olles kohad välja valinud, avastan ekraanilt nupu „Jook & söök“. „Vauuuuuu“ mõtlen. „Keegi on võtnud vaevaks mõelda.“ Valin oma söögid-joogid, maksan, trükin ribakoodiga kinopileti. See on suur – pool A4 paberit. Kuid selle eest üks pilet kogu kambale. Mõistlik. Näituse pilet on aga terve A4 suurune. „Uskumatu paberiraiskamine."
Kino
Jõuame kino parklasse, meid tervitab vägev kanalisatsioonilehk. Öäkkkk, on vast algus ilusale päevale. Eksleme veidi majas, et kino üles leida – pole ju varem käinud. Puhvet „tervitab“ meid megajärjekorraga. Uurin piletikontrollilt, kust ma oma ettemakstud söögi ja joogi kätte saan. Selgub, et selleks tuleb terve megajärjekord ära seista!!!
"Ei ole võimalik!!!" mõtlen „Uskumatu nõmedus...“. Mina loll inime mõtlesin, et sarnaselt pileti veebist ette ostmisega on ettemakstud söögi ja joogi kättesaamine kiirem, kui tavalises üldjärjekorras seismine. Kuna seansi alguseni oli jäänud 5 minutit aga saba oli väga pikk, siis vandusin tulist kurja ja läksime tühjade pihkudega saali. Võite ette kujutada mu enda ja mu lapse pettumust. Lubasin, et tulen filmi ajal välja ja toon popcorni ja joogid ära. Laps jõudis mitu korda kinos küsida „issi, millal ma joogi saan...“
Enne filmi vaja vetsus ka käia. Jälle jama – pissuaarid on nii paigutatud, et uksest paistab koridori kätte. Tundub, nagu ei oleks projekteerija varem ühtegi tualetti projekteerinud.
Saalide numbrid ja tualettide märgistus on ka nagu eradetektiivide jaoks tehtud – tuleb ikka väga hoolikalt otsida, et silt üles leida ja siis tähelepanelikult vaadata, et disaineri imekujundusest aru saada.
Saali trepi valgustus on jälle mingi disaini ime – astmed on pimeduses vaevalt näha. Sellest ei oleks ju midagi, aga astmed on „lombakad“ – erineva kõrgusega. Napilt ei käinud käpuli. Kui veel söök-jook oleks käes olnud...
Istun oma kohale - ekraan on (vähemasti saalis 7) nirult väike. Nagu vaataks naabri aknast telekat. Aga heli oli vinge.
Film
Film oli tõesti vinge. Minu meelest kõik oli viimase peal. Aga ...
Ühesõnaga, tuli filmi vaatamine pooleli jätta ja sabasse suunduda. Ikka veel megasaba. Küsin piletipoisilt, et kas alati on sellised järjekorrad. „Jah, üldiselt küll“ vastas too häbelikult. Seisan sabas, uurin, mis värk on. Saan teada, et piletikassa ja puhvet on ühes järjekorras. Iseenesest ju hea mõte. Aga kes krt küll mõtles välja selle söögi-joogi ettemaksu, olen ikka tulivihane. Ja miks on saba nii pikk. Nojah – kokku on puhveti-kassas kaheksa terminali. Ja mis te arvate, mitu neist töötab aasta esimese nädalavahetuse pühapäeva keskpäeval!? Kõigest kolm. No kas tõesti töögraafiku koostaja ei tea, et on koolivaheaeg. Ei ole kalendrisse vaadanud ega märganud, et homme on paljudel vanematel esimene tööpäev. Selline hoolimatus ajab mind veel rohkem vihale.
Jõuan kassasse. Ulatan hiigelsuure ribakoodiga pileti. Selgub, et samahästi oleks võinud selle koju jätta, sest teenindaja loeb sealt vanakooli meetodiga tellimuse numbri ja sisestab selle terminali. Mul ei ole enam tahtmist sellest midagi arvata, seda enam, et Bodies Revealed näitusel ei suudetud kahe skänneriga meie piletit lugeda ja lõpuks kellegagi raadiosaatja teel lasti meid armulikult sisse.
Kinost väljasaamine sujus – parkimise eest automaadis tasumine on kiire ja toimiv, ei mingit saba.
Kogemus kokku - film super, saal niru (pilt väike, WC), teenindajad normaalsed, popkorn hea, teenused õudsed (korraldus ja saba)
Kogemuse protsess
Selline on siis jutu vormis kinoskäigu kogemus. Nüüd kirjeldame esimese CEM samba – kliendiprotsessi, kliendi teekonna teenindusasutuses
1. Mida täna teeme - alternatiivid
1.1. Kino kui üks valik
2. Mida vaadata
2.1. Mõjutajad: reklaam, soovitused
2.2. Allikas: Veebiotsing
2.3. Kinode kodukad
2.3.1. avaleht
2.3.2. kavad
2.3.3. hinnad
3. Millises kinos - konkurendid
3.1. Otsustamine
3.1.1. faktorid e konkurentsitegurid: Asukoht (juurdepääs, parkimine), seansside ajad, muud võimalused (näitus samas majas) jms
4. Pileti ostmine veebist
4.1. Valik,
4.2. Maksmine,
4.3. kättesaamine
5. Saabumine
5.1. Juurdepääs kinole
5.2. Kinosaali leidmine
5.3. Parklasse pääs
6. Piletite ostmine kinos
6.1. Järjekord
6.2. Maksmise võimalused
6.3. Teenindamine
7. Suupisted
7.1. Järjekord
7.2. Valik
7.3. Kvaliteet
7.4. Maksmise võimalused
7.5. Teenindamine
8. Piletikontroll
8.1. lihtsus
9. Saal
9.1. saali leidmine
9.2. koha leidmine
9.3. Istumine
9.4. Pilt
9.5. Heli
9.6. Saalist väljas käimine
10. Tualett
10.1. leidmine
10.2. puhtus
10.3. privaatsus
11. Film
11.1. Sisu
11.2. Vorm
12. Lahkumine
12.1. Saalist väljapääs
12.2. Majast väljapääs
12.3. Parkimise eest maksmine
12.4. Parklast väljapääs
Teine samm – otsustada, millised on konkureerimise mõttes kriitilised elemendid protsessis. Kui filmid ja piletihinnad on samad, siis hakkavad konkureerima ülejäänud elemendid kinokogemuses. Näiteks ekraani suurus, heli kvaliteet, teenindamise kvaliteet
Kolmas samm – mõõda, millise kogemuse kliendid praegu saavad.
Neljas – visualiseeri. Minu kogemus oli selline
Loo moraal
1) alates väga heast üllatusest "maksa söögi ja joogi eest koos piletiga" kuni filmi alguseni olid kõik järgmised kogemused pettumused - sest ootused olid kõrgele aetud
2) suur emotsioonide diapasoon kogemuse vältel tagab, et toimunu jääb meelde kauaks ajaks. Puhas emotsioonide psühholoogia ja mäluteadus.
3) negatiivse teeninduskogemuse põhjustas läbimõtlemata töökorraldus - nii ettemakstud söögi/joogi kättesaamise korraldus kui halvasti planeeritud töögraafik
4) mitmed majast sõltuvad teeninduskogemuse käiturid - WC, viidad, väike ekraan, ei oma nii suurt mõju kogukogemusele kui halb töökorraldus
5) kahe suure kino konkureerimine on määratud peamiselt teeninduskogemusega
Ja hea teeninduskogemuse kujundamiseks tuleb seda mõõta ja juhtida mitte nii üldistatult, kui mina joonistasin, 10 näitaja lõikes, vaid väga detailselt, kõigi 35 näitaja lõikes.
Film oli tõesti vinge ....
Tellimine:
Postitused (Atom)
