Lisan siia ühe punkti lepingust:
4.3. Lepingu täitmises osalevatelt XYZ töötajatelt ei saa nõuda ega eeldada informatsiooni valdamist, mis on teada XYZ töötajate kolleegidele, kes ei osale Lepingu täitmises. Samuti ei saa Klient nõuda ega eeldada, et selline informatsioon hangitakse Lepingu täitmises osaleva XYZ töötaja poolt oma kolleegilt.
Minu toonane kommentaar:
Kust selline mõte küll tuleb? Sellega me ju automaatselt lõikame ära eelduse, et meie tarkus on kollektiivne ja meie [kui konsultatsioonifirma] eelis seisneb selles, et kui üks ei tea, siis ehk teine .... Kas me ikka tahame oma klientidele must-valgel öelda, et meie töötajate puhul ei tule eeldada, et nad omavahel infot (loe: tarkust) jagavad?
Ega mul erilist edu vaidlemisel olnud. Juristide argumentatsioon on raudne: "Meil oli siin vahejuhtum kliendiga ABC, kes esitas pretensiooni ja rahalise nõude jne jne" Ning juhtkonna seisukoht on ka raudne: "Klientide mistahes katsed püüda meilt välja pressida rohkemate konsultantide kaasamist projekti kui oli kokku lepitud ja selle mittetegemisel meid hageda tuleb juba eos ära lõigata. Sest see on pahatahtlik katse saada tasuta teenust."
Ja nii need peenes kirjas trükitud lepingulisad muudkui paisuvad ja paisuvad, sest inimesed on lõpmata leidlikud oma nõudmiste esitamises. Kui soovite, võite fine print'i nimetada ka peksuregistriks - seal on kirjas absoluutselt kõik juhtumid, kus lepinguprojekti koostajal on "nina veriseks löödud".
Fine print on kindlasti vajalik osa lepingust, aga see ei kajasta kahte väga olulist aspekti mineviku konfliktidest:
1) Kõikvõimalikud juhtumid, kus fine print omanik teisel osapoolel ehk kliendil nina veriseks lõi
2) Kui mitu korda fine print omanikul nina veriseks löödi
Esimese puuduse kohta küsin retooriliselt - kui paljudes ettevõtetes võetakse peale kliendi halba kohtlemist ette leping selle pilguga, et kas:
a) ettevõte ja teenindaja peaks rohkem vastutust võtma kui varem või
b) andma kliendile rohkem õigusi kui varem?
Teise puudusega on lugu keerulisem ja huvitavam. Töötades oma klientidega teemal "Miks ja kuidas saada kliendikeskseks" on enamus inimesi töö alguses üsna üksmeelsed:"Jah, muidugi on vaja olla kliendikeskne". Õhk läheb kuumaks siis, kui ma küsin "Kas klient on kuningas". Tavaline vastus on "Ainult siis kui ta käitub kuningana". Peale seda hakatakse jutustama lugusid sellest, kuidas kliendid on rumalad, ülbed, kurjad, alatud, mõistmatud, väljapressijad, jonnakad jne jne.
Kuninga jutu jätkuks toon ma näite Cesar Ritz'i kliendikesksuse motost: "Le client n'a jamais tort (the customer is never wrong) " ja küsin "Kas teie võiksite alati kliendile õiguse anda?"
Vastus on alati üsna ühesugune: "Aga siis nad hakkavad ju meid ära kasutama!". Lugude puudust selle tõestamiseks ei ole veel ette tulnud.
Siin üks viimastest lugudest - ühes postiteenust osutavas firmas on juba aastaid üleval konflikt kortermajas elava kliendiga, kes tegi oma korteri ukse sisse postiluugi ja nõuab, et tema post toodaks talle teisele korrusele mitte ei pandaks esimesel korrusel olevasse postkasti (kus on kõikide korterite postkastid). Kui tuleb uus kirjakandja, kes kõiki nüansse veel ei tea, võtab klient jälle tuurid üles, kõik saavad õiendada. Temaga on püütud rääkida, et postiljonil ei ole kohustust posti ukse taha tuua. Miski ei aita. Lõpuks on kõik käega löönud, kiristavad vaikselt hambaid ja lepivad olukorraga. Kaua Sa ikka seda õiendamist kannatad. Vaikselt loodetakse, et teised kliendid ei hakka sama nõudma.
Küsisin, miks te ei taha lehte kliendile korteriukse taha viia. Vastuväited on kõik väga ratsionaalsed - ajakulu, reeglid, hinnakiri jms. Sõnaga, "meie töökorraldus ei võimalda". Arutelu käigus jõudsid osalised äratundmiseni, et tegelikult oleks võinud ju kliendile õiguse anda. Arvutada välja, palju selline mugavusteenus maksab ja öelda "Muidugi me toome teile lehe ukse taha. See teenus maksab X € nädalas, kas soovite? Sama raha eest viime ka teie prügikoti prügikasti, kui vaja :)"
Kõige olulisem on siiski asjaolu, et kõik need lood klientide "sigadustest" on harvad erandid. Lugude jutustamisel ei osata küsida "aga mis on suur pilt?" "Kui sagedasti midagi sellist kliendid teevad?"
Uurisime.
Küsin kõnekeskuse töötajate käest:"On teie firmas hea teenindus?
Inimesed ohkavad:"Iga nädal esitatakse 300 pretensiooni" (numbrid on Tambovi konstandiga läbi korrutatud, suhtarvud on õiged).
Küsin: "on seda palju või vähe?".
"No ikka palju"
"Kust te teate"
"Vahel on ikka vähem olnud..."
"Aga kui mitu kojukannet te nädalas teete?"
(arutavad ja arvutavad) "300 000"
"Seega iga tuhande kande kohta üks pretensioon?"
"Nojah..."
"Praaki 0,1%"
"On seda palju või vähe?"
"Päris vähe ju tegelikult"
Loo moraal
Nii nagu igal pool elus, ka klienditeeninduses kipuvad inimesed üksikuid puid ja põõsaid kergekäeliselt metsaks nimetama. Millest iseenesest poleks ju midagi, kui paari põõsaga heinamaad vaadates kõik üksmeelselt ei tõdeks "paks mets on ees, siit edasi me ei lähe"
Soovitused
- Ärge jutustage ja levitage lugusid halbadest klientidest ja nende veel halvematest tegudest. Need on harvad erandid. Üksikud põõsad heinamaal mitte mets.
- Kui on tunne, et on ikka mets, lugege puud kokku. Mitu klienti on nii teinud. Kui palju teil üldse kliente on? Mitu protsenti klientidest nii teeb?
- Kui protsent tundub olevat suur, arvutage kokku
- Kui palju tööaega ja närve te hoiate kokku, kui loobute nende klientidega vaidlemisest ja annate neile mis nad tahavad
- Kui palju tulu te teenite sellega, et töötajate tuju on parem, nad töötavad innukamalt ja ülejäänud kliendid saavad parema teeninduse osaks
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar