"Ostke meie raha, meie raha on odavam ja suurem!"

Jälgin juba pikka aega "võlakaitse" seaduse ümber toimuvat poleemikat. Millised südantlõhestavad argumendid mõlemalt poolt. Sule sundis haarama viimases Ekspressis Finantsinspektsiooni ilmutet tõsiasi:" ... pangad on välja andnud ligi 100 miljardi krooni eest kodulaene. Neist kolmandik ei ole piisavalt tagatisega kaetud. Kui võlgnikud saaksid majad ja maatükid vabatahtlikult pankadele loovutada, antaks pankadele lühikese ajavahemiku jooksul üle kuni 30 000 objekti." Lõigu lõpus tõdeb FI, et: " ... laenusaamine võib muutuda raskemaks, ­laenamine kallineb, tähtajad lühenevad, omafi­nantseeringu nõue võib küündida ise­gi 50 protsendini ..."

Tuletaks õige korra meelde, mis kaks aastat tagasi turul toimus - pangad võistlesid üksteisega hambad ristis selles, kes suudab odavamalt laenata, kelle omafinantseeringu nõue on väiksem, kes suudab tagatisvara kõrgemaks hinnata. Raha tuli müüa, kelle raha oli odavam ja suurem, oli võidumees. Sellelele maksti kopsakamaid preemiaid ja saadeti soojemale maale pikemalt puhkama.

Hea Finantsinspektsioon, te räägite õiget juttu aga valel ajal. Minu küsimus teile on - kes võtab vastutuse selle eest, et kolmandik laenusid ei ole tagatisega kaetud?

Kui ma läksin pangast kodu ostmiseks laenu võtma, siis ostetava kinnisvara tagatisväärtuse määras ju pank mitte võlgnik. Tänaseks on selgunud, et iga kolmanda kinnisvara puhul pani pank ja tema usaldatud hindaja puusse (jätkem kõrvale poleemika kriisi teemal, probleemi olemus sellest ei muutu). Kas pank või hindaja võtab selle eest vastutuse? Ei. Laenuleping on nii "pariteetne"et mis ka ei juhtuks, ei kavatse pank oma valehinnangu eest vastutust võtta. Kui kinnisvara väärtus peaks langema alla X, siis peab laenuvõtja leidma lisatagatisi või laenu tagasi maksma. Väga mugav... pangale ja hindajale. Mingit riski sisuliselt ei ole, teisisõnu, vale hinnangu eest vastutama ei pea. Veelgi enam - pangale on ju endiselt kasulik, kui kinnisvara hinnatakse kallimalt, nii saab rohkem laenu anda, rohkem kasumit teenida.

Mis on loo moraal:

Laenuvõtja peab vastutama oma otsuste eest. Kui ta ei suuda laenu teenindada, siis tuleb kulud koomale tõmmata, maha müüa kõik mis ei ole eluks hädavajalik ja võlad tasuda. Aga - kui pank otsustab ta kodu maha müüa ja selgub, et müügist saadud raha on vähem kui võlga, siis tuleb pangal peeglisse vaadata ja tunnistada: "hindasin riske valesti, hindasin kinnisvara liiga kalliks, andsin liiga palju laenu selle vara tagatiselt"  ja see vahe kahjumi reale kanda. Nii nagu iga teine ettevõtja, kes paneb raha ärisse rohkem, kui see tagasi teenib.

Tagatise väärtuse hindaja - on see siis pank või atesteeritud hindaja, vastutagu oma otsuste eest. Kui hindasid tagatist valesti (loe: liiga kalliks), turg kukkus kokku ja selle hinnaga müüa ei saa - söö oma supp ise! Ära veereta oma rumalust klientide kaela. Kliendivaenulikumat ja enesekesksemat mõtteviisi annab otsida.

Ja ühe mõtte tahaks siia veel lisada: miks peaks võlgnik oma võlgadest viie aasta jooksul vabanema? Veelgi arusaamatum on, miks seda aega tahetakse ühele aastale vähendada. Võtke Viioli näide - panen kaheksa milli tuuri, hoian võlgade maksmisest viis aastat kõrvale ja olengi puhas poiss. Kes vähegi viitsib skeemitada ja on piisavalt ülbe, ei pea tänases Eesti riigis kellelegi võlgu maksma.