Nii juhtus siis, kui kõnekeskuse operaatori tööd mõõdeti vastuvõetud kõnede arvuga. Niipea kui hakati mõõtma edasisuunamiste arvu, hakkas selline kliendi jooksutamine vähenema. Kuid kasvama hakkas rahulolematus – kuna edasisuunamine oli „out“ aga ise ei osanud lahendada, siis lõpetati kõne: „kahjuks ei ole võimalik aidata....“. Läks veel veidi aega mööda ja õpiti mõõtma kliendi rahulolu vahetult peale helistamist. Kui probleem jäeti sisuliselt lahendamata, saadi ettevõttes sellest teada. Võeti arvesse operaatori töö sisulisel hindamisel.
Tänaseks on parimad kõnekeskused selgeks õppinud, et klienti ei „jooksutata“ mööda organisatsiooni. Veelgi vähem ei tohi kliendile panna ülesannet „korraldada teabevahetust“ üksuste vahel – edastada töötaja asemel infot probleemi kohta ühelt töötajalt teisele.
Millegipärast on paljud ettevõtted ja asutused arvamusel, et kui klient helistab, on ta probleem pakiline, aga kui ta kirjutab (pean siin silmas e-kirja) siis ei ole. Mille muuga selgitada järgmise tüüp-automaatvastuse epideemilist levikut: „Tere. Tänan e-kirja eest. Viibin kontorist eemal kuni KK.PP. Kiireloomuliste küsimustega palun pöörduda xxxxx
Mis mõttes „kui minu küsimus on kiireloomuline!?“ siis tuleb kellegi poole pöörduda? Kas puhkusel viibijal asendajat ei olegi? Või on asendamist väärt ainult kiireloomulised küsimused? Miks ei vaevu lugupeetud teenindaja oma e-kirju ise sellele inimesele edasi suunama?
Aga tõelise märgi pani täna maha EAS. Mul on seal mõned taotlused sees. Küsisin mõnda aega tagasi, mis seisus asi on. Öeldi, et „ei tea, menetlevat konsultanti ei ole veel määratud“ Paluti mõne aja pärast küsida, kes on menetlev konsultant.
Mis on loo moraal netiketi seisukohast:
1) Suuna oma e-kirjad ise edasi, ära lase seda teha kliendil
2) Anna oma automaatvastuses täielik ja ammendav info selle kohta, mida Su kirjaga tehti – suunati kellelegi või mitte
3) Ära oleta, et klient pöördub Su poole „mittekiireloomuliste küsimustega“
4) Kui soovitad kellegi teise poole pöörduda, tee kindlaks, et ta ikka tööl on
Põhimõtted on samad, nagu telefonidele vastamisega. Suuna oma kõned ise edasi, mitte ära jäta teadet: „Tänan helistamast. Kui sul oli midagi tähtsat öelda, helista mu assistendile numbril xxxxxx“
a) oluliselt kasvab taotlejate rahulolu, sest teadmatus on teadupoolest suurim ärevuse allikas
3 kommentaari:
Sissetulev mailide voog võib olla ju väga suur ning mitte kõik pole kliendikirjad. Kahju on ju asendavale kollegile ka selga visata kõik koolituste/teenuste/tablettide jne pakkujad.
Ja viimased pole kiireloomulised! :)
@anonüümne: mõtleme nüüd hetkeks, mida me kliendile sellega signaliseerime? Kelle huvid me esiplaanile seame....
Kahjuks on minul ja mõnelgi tuttaval üsna samasugune kogemus EAS-iga. Esimene mulje super, juhtkonna ettekanded super. Edasi aga teevad konsultandid olulisi vigasid, mis maksavad inimestele mitmeid kuid tühja tööd. Konsultant ütles enamasti pärast "sorry". Kas see on äkki hoopis EASis taotluslik?
On olnud ka konsultant, kes ei tea, mida tähendab projektijuhtimine, küsib seda mitu korda. On kasutatud ka venitamistaktikat ja pehmeid ähvardusi. Lõpuks surutakse taotlus ettevalmistama kujul komisjoni, kus see läbi kukutatakse. Mingit konsulteerimise või abistamise tunnet küll ei tekitatud. Ehk osadel EAS inimestel on tähtis palgapäev ja vahepeal võimalikult vähe end liigutada.
Ja siis on justkui teisest maailmast EAS Mentorklubi. Alates projekti koordinaatorist Katrin Ehast, kõik on suurepärane, lihtsalt musternäide EAS-i võimekusest. Katrinil on meeles isegi minuga seotud väikesed detailid, mida ma isegi ära unustasin.
Kahjuks klassikaline juhtum. Aitab paarist pigitilgast. Peavad nad siis kõik seal rahade taotluse osakonnas olema? :) Või on seal siis võimalus raha endale tõsta suurem?
Tükk aega kees sees see mõte - EAS ju ikkagi annab raha. Kas tasub siis hammustada kätt, mis toidab? Aga selle raha hind on minu tutvusringkonna kogemusel oluliselt kallim, kui see raha oma tööga teenides tuleks.
Kui on liiga terav, siis ei pea seda avaldama.
Postita kommentaar